Poliitikaanalüütik Ahto Lobjakas

FOTO: Kanal 2

President Kersti Kaljulaidi rahvaema positsioonilt peetud vabariigi aastapäeva kõne oli taasiseseisvusaja riigipealt poliitilisim, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Kersti Kaljulaidi aastapäevakõnet kuulates võis kergelt jääda mulje, et seda peab presidentaalne riigipea, nagu neid tunnevad näiteks Prantsusmaa ja Türgi, mitte parlamentaarse demokraatia kõrgeim riigiametnik. Kas meelega või kogemata, oli Kaljulaidi rahvaema positsioonilt peetud kõne taasiseseisvusaja presidendilt poliitilisim. Lennart Meri toetus kogu isepäisuses oma poliitilisematel hetkedel Euroopa väärtuste ja Euroopa ajaloo toona veel küsimata autoriteedile. Arnold Rüütel esines pretensioonitu iseenese tarkusega ning Toomas Hendrik Ilves rääkis poliitikast rõhutatud distantsiga nagu kirikuõpetaja ilmalikus riigis.

Kaljulaidi rollitaju libastumine võib kaasa tuua diskreetse manitsemise pärispoliitikutelt ning 101. aastapäeva kõne peab president sel juhul juba palju tagasihoidlikumas registris. Tänapäeva poliitilises kliimas ei pruugi aga riigi juhtivad poliitikud julgeda institutsioonidevahelise tasakaalu rikkumisele reageerida. Kaljulaidi poolt sisuliselt riigiideoloogia saatusse tõstetud rahvuskonservatism haakub eesti kogukonnas domineeriva mentaliteediga üha paremini ning selle suhtes vastuvoolu liikumine on poliitikule üha riskantsem strateegia.

Kui Kaljulaidi kõne on korraga nii diagnoos kui ka retsept ühiskonna haiguste raviks, siis väärib see kriitilisemat tähelepanu kui mõni rutiinne presidendi aastapäevakõne. Ideoloogia, mida Kaljulaid kuulajaile visandas, lühiühendab Eestit viimase veerandsaja aasta jooksul saatnud peidetud pinge rahvuslike ja nn Euroopa väärtuste vahel. See, mida Kaljulaid nimetab avatud rahvusluseks, kujutab endast Euroopa väärtuste määratlemist ja piiramist «eestilike» väärtuste kaudu. Kaljulaidi kõne on seni kaugelt kõige autoriteetsem põhiseaduse seadmine ainusõltuvusse pinnast, mille annab preambulis kirjas olev riigile asetatud kohustus säilitada «läbi aegade» eesti rahvust, keelt ja kultuuri. Kui Keeka laenukriisi ajal Euroopa stabiilsusmehhanismi ümber käinud vaidluste riigikohtusse jõudmisel lahenes see pinge vähemalt ridade vahel selliste alusväärtuste triumfiks nagu demokraatia ja õigusriik, siis nüüd on Eesti kõrgeim riigiteenistuja üsna sõjaeelsel moel võtnud endale vabaduse ja õiguse see tõlgendus pea peale pöörata. Kuigi Kaljulaidi programmis on palju aladefineeritut ja ebaselget – mida tähendab olla eestlane? mis on «komberuum»? riigi «väärikus»? ja muud seesugust –, koorub sellest riigirahvuse platvorm, milles niinimetatud euroopa väärtused omandavad üha rohkem imporditud, valikuliste lisade tähenduse.

See, et Kaljulaidi rahvuslus ei sisalda endas loomulikku, orgaanilist pinnast isikuvabadusteks ja individualismiks, mida eeldab Euroopa Liidu õiguskord, saab selgeks tõlgendustest, mida president pakub aktuaalsetele ühiskondlikele kitsaskohtadele. Eesti avalik debatt ei tohi olla «lärmakas väitlus», vaid realiseerub põlvkondade vahetumise «rahuliku kulu» kaudu. Ajakirjandus on meil tunnustusväärselt vaba, aga presidendi tänu pälvivad need ajakirjanikud, kes oskavad «sõna vastutustundlikult kasutada». Kõik see ja palju muud näiks täiesti omal kohal Vladimir Putini kõnedes, mille kohta me armastame üleolevalt öelda, et need esindavad veidrust nimega «suveräänne demokraatia». Kuigi reljeefne, ei tohiks selline võrdlus olla üllatav objektiivsemalt, neutraalsemalt positsioonilt. On ju tuntud ajalooline fenomen see, milles vaenlase kuju märkamatult saab enese reaalsuseks.

Kõige märgilisemalt ilmnes see Kaljulaidi kõne nendes osades, mis kas otsesõnu või vihjamisi käsitlesid Eesti viimase poliitilise presidendi Konstantin Pätsi ajaloolist pärandit. Kaljulaid osundas Pätsi aastast 1922, mil too polnud veel president, tsitaadiga, mis kritiseeris marurahvuslust. Mida Kaljulaid ei pakkunud, oli Pätsi hilisema demokraatia ja õigusriigi lammutamise kriitika. Vastupidi, August Rei mälestustele toetudes osundas Kaljulaid 1943. aasta tähelepanekut ühelt briti autoriteedilt, kes kirjeldas sõjaeelset Eestit hea valitsemise (ilmselt good governance) võrdkujuna, kelle «nurisejad» ei saanud lihtsalt aru, kui eesrindlikus riigis nad elasid. Järeldus siit on vältimatu: õigusriik ja demokraatia on Eesti riigi 100. sünnipäeval taas teisejärgulised.

Presidendi kõnekirjutaja on siin läbi lasknud lisaks ajaloolise lapsuse. Suurbritannias pole «Lord Wedgewoode». Reiga rääkis ilmselt esimene parun Wedgwood, kes oli teenekas Tööpartei poliitik ja samal aastal suri. üks tema poegadest, kes võttis üle perekonna keraamikakontserni, oli samal ajal Inglise Panga direktorite nõukogu liige, nagu seda väidab Kaljulaid, aga ei pärinud isa paruniseisust.

See muidugi on teisejärguline. Ajalugu, millest meie rahvuskonservatiivne president hoolib, on ajalugu, kus riik on üle igasuguse kriitika seni, kuni ta täidab oma ajatut ülesannet säilitada eesti verd, keelt ja meelt. Kui see peaks võimatuks osutuma – ja ta on jätkusuutliku visioonina üha kahtlasem ühiskonnas, mille liikmetest üle veerandi on venekeelsed, kellelt eeldatakse vaikivat assimilatsiooni –, on tänapäeva piirideta Euroopas soovijail alati võimalik välja rännata. See ongi see koht, kus liberalism ja konservatism saavad koos eksisteerida, nagu president Kaljulaid varem on lubanud – Euroopas, teine teisel pool piiri.