Kaire Uusen

FOTO: Erakogu

Kolumnist Kaire Uuseni hinnangul sisendas president Kersti Kaljulaidi vabariigi aastapäeva puhul peetud kõne Eesti rahvale optimismi.

Üks oli enne presidendi Eesti Vabariigi sajandale aastapäevale pühendatud kõnet kindel: see pidi kindlasti olema teistsugune kui Eesti 88. või 94. sünnipäeva või mis tahes muu sündmuse puhul peetud sõnavõtt.

Argimurede asemel, mida varsti keegi ei mäleta, oodati president Kersti Kaljulaidi kõnest niinimetatud kõrgemale lendamist, et noppida üles see, mis on oluline saja aasta lõikes. See on raske ülesanne, kui kõnet kirjutades tuleb tajuda enda ees 1918. aasta meeleolusid ja selle aja eestlase tundeid, kolmekümnendate aastate vaba riigi rõõme ja muresid, võib-olla pidada kujutluslik vestlus Konstantin Pätsiga, siis asetada ennast neljakümnendate aastate ebaõigluse ja kannatuste keskele, seejärel meenutada nõukogude aja vastuolusid, eestlaste visadust, alateadlikku usku ja lootust, millest sündis uue ärkamisaja ja vabaduse energia.

See, et sisse olid põimitud kõigi Eesti presidentide-riigipeade kunagi öeldud mõtted, tegi selle aastapäevakõne justkui kõigi Eesti valitsejate ühiskõneks – ja oli väga sümpaatne.  

Kõige lihtsam ja ka kõige keerulisem oli presidendil ilmselt kõnet kirjutades vaadelda kõrgustest droonina praegust aega, uue aastatuhande meeleolusid. Nii vastuoluline kui see ka on, tunneb eestlane 2018. aastal ennast ebamääraselt. See võib olla üks põhjus, miks ei suudeta näha suuremat pilti, ei olda nii optimistlik või enesekindel, kui riigipea sooviks oma rahvast näha.

Eestil on kogu ajaloo vältel olnud alati kindlad vaenlased, probleemid ja unistused. Praegu ei ole enam ühte vaenlast ega ka ühte lahendust. Kuhu pürgida, kui vabadus on käes? Kuidas ennast kaitsta, kui ei tea, kust tuleb järgmine rünnak? Kuidas saada rikkamaks, kui ressursid on piiratud, kõik hoiavad kiivalt oma turgu? Kuidas hoida eestlust ja samal ajal muutuda avatud kaasaegseks riigiks? Ühte vastust ei olegi. President soovitab jääda eestlasel iseendaks, eurooplaseks, säilitada väärikus ja mitte unustada, kuidas meid on aidatud.

Peaksime oskama olema õnnelikud, et on vabadus, et meil on saavutusi, mida nii väikese rahvaarvu kohta võib tõesti pidada imeks. Olla ühe miljoni rahvana niinimetatud võrdväärsena laua taga hiiglastega on suur asi. Kui poleks Euroopa Liitu, poleks Eesti infrastruktuur nii kiiresti arenenud. Meil on ka palju probleeme, mida ei tohi eitada, aga president õhutab tundma rõõmu sellest, mis on hästi, oskama näha oma saavutusi ja nende üle uhke olema. Kes usub tulevikku ja näeb elu helges valguses, sellel ongi ilusam olevik ja tulevik. Asjaolud on just nii, kuidas me neisse suhtume.

Kui kõnes jäigi väheks sügavust ja võib-olla ka emotsionaalsust, siis seda kompenseeris kõne hoogsus, energia, siiras usk, enesekindlus, oskus tuletada Eesti inimestele meelde kõike seda, milleta me oma elu enam ette ei kujuta, aga mis pole tänapäeva maailmas sugugi enesestmõistetav. Samuti oskus öelda õpetaja Lauri moodi negatiivset nii, et see ei riku tuju.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et erinevalt eelkäijatest on Kersti Kaljulaid presidendina kui julgustav arst või õpetaja, kes soovib süstida eestlastesse euroopalikku optimismi ja seni vaid suurtele rahvastele lubatud uhkust.

Kõiki see veel ei kõneta, aga optimismiseeme on tema presidendiks oleku ajal Eestis idanema pandud küll. See ei ole üldse halb, sest optimist võidab ka siis, kui kaotab. Optimistil on alati tulevik.