President Kersti Kaljulaid Eesti Rahva Muuseumis.

FOTO: Margus Ansu / Konstantin Sednev / Kristjan Teedema

President Kersti Kaljulaidi vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kõne Eesti Rahva Muuseumis Tartus oli üsnagi pikk, ent neile, kel see veel kuulmata või kel ei ole tahtmist seda lugeda, toome välja kümme olulisemat mõtet sellest.

1. Nõudlik rahulolematus ja samas usk, et homne päev on tänasest parem, kui kõvasti tööd teeme – see oli siis ja on praegugi see võti, mis avab ukse paremasse tulevikku ja aitab seletada kiiret arengut viimase veerandsajandi jooksul, mil oleme jälle saanud ise oma maal otsustada. Niisiis – jätkame nõudlikult, aga ärgem laskem sel nõudlikkusel varjutada rõõmu me riigi heast käekäigust!

---

2. Eestis on alati nii olnud – meie oma inimeste Eesti on see, mis sünnib meie koostööst, peres ja kogukonnas. Seda Eestit ei kirjelda lärmakas väitlus, vaid rahulik kulg – vanematelt lastele ja lastelastele. Iga põlvkond saab vanematelt Eesti, mida on hoitud parimas korras, nii nagu aeg ja olud on võimaldanud. Niisamuti püüab iga põlv sama korras majapidamise jälle endast maha jätta.

---

3. Me suudame kindlasti ka keeldude ja käskudeta, vabade inimestena vabas maailmas elades kaitsta ja arendada oma keelt ja oma kultuuri. Vajalik on jätkuvalt nõudlik kodakondsuspoliitika ja kaasav kogukonnatöö, jäädes samas kindlaks avatud rahvusluse põhimõttele, nii nagu selle sõnastas Konstantin Päts, kõneldes riigivanemana riigikogus, märtsis 1922.

---

4. Me peame toetama iga peret niipalju, et soovitud lapsed ei jääks sündimata. Ma pean silmas enamat kui rahalist toetust – et iga pere tunneks kogu ühiskonna siirast poolehoidu. Et ükski lapsepuhkuselt naasev isa ei kuuleks iial lauset: «Teist korda ei peaks sa seda tegema.» Et naiste karjäärikadu lapsega kodus oldud aja jooksul ei oleks ühiskonna valdava suhtumise järgi paratamatu ja loomulik.

---

5. Ükski seitsmene ei tohi tunda, et tema ei passi eesti kooli. Rääkigu ta eesti keelt võluva aktsendiga, olgu ta teist värvi või raskesti hääldatava nimega – see kõik ei tohi lugeda.

---

6. Mõtleva, seejuures just eesti keeles mõtleva inimese säilitamine on Eesti hariduse ja ka Eesti teaduse sajandi väljakutse. Sama väljakutse esitab ajalugu järgmiseks sajaks aastaks Eesti kultuurile, kõikidele loojatele meie hulgas.

---

7. Ja tänan Eesti teadlasi! Teie, nii nagu meie kultuuritegelasedki, olete ammu suuremad kui Eesti ise seda alati võimaldab. Tänu rahvusvahelisele koostööle on see kõik võimalik, sest tark raha armastab eredat vaimu! Aga siiski palun – rääkige meile oma saavutustest ka meie emakeeles. Väikeses keeleruumis on iga spetsialist ka oma valdkonna oskussõnastiku autor. Keegi teine seda olla ei saa.

---

8. Ainus tõeliselt taastuv loodusvara on see, mis asub me kahe kõrva vahel.

---

9. Riigi väärikusele mõjub laastavalt, kui kohalik omavalitsus, kelle vahetu kohus ligimese märkamine meie seaduste järgi just ongi, ei võta vastutust oma inimeste eest raskel hetkel, ei aita seista inimeste väärikuse eest, olles parematel aegadel võtnud vastu nende maksud.

Riigi väärikusele mõjub laastavalt, kui vald toob postkasti maksumaksja rahaga kirjastatud lehe, aga jätab inimese elu suurtes õnnetustes või lihtsalt eluõhtul vajaliku toe ja abita, sest selleks ei jätkuvat raha.

Aga miskipärast ikka jätkub ajupesuks, jätmaks inimestele muljet kohaliku elu hetke kuningatest kui asendamatust jõust – pealinlik grotesk torkab väga silma, kuid sama kordub väiksemas vormis ka mujal.

---

10. Täna, kümme aastat hiljem, ongi meie koht hiiglaste hulgas, me vastutus ja me töö on hiiglastele kohane. Ühine väärtusruum, mitte rahvaarv või rikkus, on see, mis teeb meid ja me kaaslasi Euroopas suureks.

Me vastutus on jääda põhimõtetele kindlaks. Ka siis, kui hetke ajel tundub kasulikum astuda mõne suure liitlase süles neist väärtustest üle. Niipea kui me seda teeme, saab hiiglasest taas pöialpoiss, sest väärtusteta maailmakorras loeb vaid toores jõud. Tänan kõiki me poliitikuid ja diplomaate, kes seda mõistavad ja vastavalt toimivad!