Ildar Muhhamedžin, Oudekki Loone, Philippe Jourdan ja Šmuel Kot.

FOTO: Kollaaž

Elu maailmas muutub aina põnevamaks, samas ka keerulisemaks. Kuid on selge, et end mingi hetke külge ankurdada on võimatu. Aga kas tasub ka kõigega kaasa minna? Postimees küsis pearabilt Šmuel Kotilt, katoliku kiriku piiskopilt Philippe Jourdanilt, ülemmuftilt Ildar Muhhamedžinilt ning riigikogu liikmelt ja vasakpoolselt mõtlejalt Oudekki Loonelt, kuidas suhtuda kiiretesse muutustesse, mis vormivad nii inimestevahelisi suhteid kui ka maailma, milles elame.

Tellijale

-Mida võib lugeda mehe ja naise vahelistes suhetes ahistamiseks? Kuidas suhtute liikumisse Me Too?

Šmuel Kot: «Judaismis panid targad inimesed juba aastasadu tagasi, kui veel mingit Me Too liikumist polnud, paika reeglid: mehed ei anna naistele tervituseks kätt. Toora austab naist ja seepärast keelab füüsilise läheduse mehe ja naise vahel, kes pole omavahel abielus. Kui mees annab naisele käe, siis rikutakse sellega toora keeldu. Mees ja naine ei tohi üleüldse ühte ruumi kahekesi jääda, kui nad pole abielus. Ma ei anna naistele kätt mitte seepärast, et oleksin kasvatamatu, vaid kuna see oleks reeglite rikkumine: füüsiline puudutus on keelatud. Kuid oma meeles soovin ma kõigile head. Ma ei tohi isegi Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtul president Kersti Kaljulaidiga kätelda ning ma pean sellest kinni mitte sellepärast, et kuidagi eraldi silma paista, vaid kuna reeglid on sellised.