Kersti Kaljulaid: olgem rõõmsad, et oleme heal järjel. Aga Eesti vajab enamat

Nõudlik rahulolematus ja samas usk, et homne päev on tänasest parem, kui kõvasti tööd teeme – see oli siis ja on praegugi see võti, mis avab ukse me paremasse tulevikku ja aitab seletada kiiret arengut viimase veerandsajandi jooksul, mil me oleme jälle saanud ise oma maal otsustada, ütles president Kersti Kaljulaid vabariigi sajandale aastapäevale pühendatud kõnes. «Niisiis – jätkame nõudlikult, aga ärme lase sel nõudlikkusel varjutada rõõmu me riigi heast käekäigust!»

Soovin teile südamest õnne meie Isamaa sünnipäeval. See päev liidab meid rõõmus ja mures, töös ja võitluses. Lubage rahva nimel kinnitada: Eesti on tänulik, et riigi kõige tähtsamat päeva pühitsevad meiega koos kõik meie naabrid; kogu Põhjala riikide pere eesotsas Soomega; ning Euroopa Liidu ja Atlandi Liidu riigid, meie poliitilised partnerid.

Nõnda alustas oma kõnet Eesti Vabariigi 80. sünnipäeval president Lennart Meri. Ja mul on siiras rõõm nentida, et kõik nimetatud on jätkuvasti me kõrval – selle erisusega, et nüüd oleme meie juba täiesti võrdse tegijana ses rivis.

Me ise oma võrdsust muidugi alati ei usu. Ehkki tegime just eduka eesistumise Euroopa Liidus. Ja kuigi vahel tundub, et e-riigi tutvustamisele kulub meil rohkem auru kui tema edasiarendamisele, kõlbame veel partneritele eeskujuks küll.

Selles, muide, pole midagi uut. Lord Wedgewood, Inglise Panga direktor, lausus 1943. aastal: Eesti oli kõige paremini valitsetud väikeriik Põhja-Euroopas. Nii on meenutanud meie riigi 30. sünnipäeval eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes August Rei.

Rei kirjeldas, millise imetlusega välismaailm vaatas Eesti edusamme ja kui vähe eestlased ise seda toona hinnata mõistsid. Tema sõnul öeldud Eesti juhtidele tihti: Teie keskel leidub isegi niisuguseid, kes alatasa nurisevad, et kõik olevat halb ja minevat järjest halvemaks. Tõeliselt aga vaevalt leidub teist rahvast maailmas, kes oleks kunagi teinud nii imetlusväärseid edusamme nii lühikese ajaga.

Nojah, mõned asjaolud on jäävad. Eks sedagi ole hea märkida sel riigi 100. sünnipäeval. Muu maailm ei saagi mõista, et üht poleks ilma teiseta.

Nõudlik rahulolematus ja samas usk, et homne päev on tänasest parem, kui kõvasti tööd teeme – see oli siis ja on praegugi see võti, mis avab ukse me paremasse tulevikku ja aitab seletada kiiret arengut viimase veerandsajandi jooksul, mil me oleme jälle saanud ise oma maal otsustada. Niisiis – jätkame nõudlikult, aga ärme lase sel nõudlikkusel varjutada rõõmu me riigi heast käekäigust!

Olgem rõõmsad, et oleme heal järjel – maailma 192 riigist on meist rikkam vaid viiendik. Aga Eesti vajab enamat. Väikeriik vajab suuri mõtteid ja suuri eesmärke, meiesugustel pole aega ajaloo kulgu lihtsalt kaasa teha.

Eesti riigi eesmärk peab olema ajatu ja ta ongi. See eesmärk on selgelt kirjas meie põhiseaduses – Eesti riik on loodud kaitsma sisemist ja välimist rahu ning tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Nende eesmärkide saavutamiseks on Eesti riik rajatud vabadusele, õigusele ja õiglusele.

Kokkuvõtlikult – Eesti eesmärk on olla igal ajahetkel väärikas riik. Eelkõige meie endi silmis, seejärel partnerite, liitlaste ja naabrite silmis. Seda eesmärki tuleb täita headel, aga veel enam keerulistel aegadel, milliseid meil kahtlemata ka järgmisel sajal aastal ees seisab.

Aga mida tähendab väärikas riik? Mis mõjutab riigi väärikust? Mida üks väärikas riik alati teeb? Mida ta kunagi ei tee? Ja mida üldse tähendab, et riik teeb? Eks seda, mida me kõik teeme – Eesti ongi me kõigi tegude summa. Riigivanem Jaan Tõnissoni sõnadega, anno 1928: Riik oleme meie ise. Kui meie riigilt midagi nõuame, siis nõuame iseendilt.

Kogukondade, omavalitsuste ja riigi koostöös, vabatahtlikku ja riigitööd lõimides, muidugi ka ette võttes ja riskides, toimetame oma kodus, oma Eestis, Jaan Tõnissoni sõnade vaimus, tasapisi Eestit edendada. Ikka kõik 1,3 miljonit ühtemoodi, ei üks tähtsam kui teine. Ei üks tähtsam kui teine.

Teisiti me ei saa. Eesti eest Vabadussõjas ja rahvusvahelistel missioonidel võideldes langenud – nad kõik väärivad meie, elavate, parimat pingutust. Vigastatud sõjameestele, kes täna on meie hulgas, saame oma tänu öelda. Teiste mälestuseks peame edasi minema.

Ka täna, siin Eesti Rahva Muuseumis, mõtlen ma neile, kes kaitsevad Eestit kodust kaugel. Mõtlen ka teile, kes te olete tänasel talveööl tööl, valvates meie turvalisuse järele.

Veelgi üldisemalt – alailma taban ma ennast peale tööpäeva kodu poole sõites tänutundega mõtlemast kõigi Eesti inimeste peale, kelle tegemistest tuleb kokku meie tänane Eesti. Eestis on alati nii olnud – meie oma inimeste Eesti on see, mis sünnib meie koostööst, peres ja kogukonnas. Seda Eestit ei kirjelda lärmakas väitlus, vaid rahulik kulg – vanematelt lastele ja lastelastele. Iga põlvkond saab vanematelt Eesti, mida on hoitud parimas korras, nii nagu aeg ja olud on võimaldanud. Niisamuti püüab iga põlv sama korras majapidamise jälle endast maha jätta.

Õnnelikud on need põlvkonnad, kes saavad tuge oma riigilt. Aga ka teised pole jonni jätnud – Eesti kogukonnad on teinud igal ajastul tihedat ja toetavat koostööd. Kas koos võimuga või võimu kiuste. Eestis või kaugemal. Järgmine põlv pidi saama parima Eesti, mis antud hetkel teha andis.

Siit tuleb järgmine lõim me põhiolemusest – eestlane saab hakkama. Aga kas koos võimuga või selle kiuste, sõltub juba juhtide valikust. Õmblusteta ühiskond sünnib juhtide tarkusest.

Meil on aegade võimekaim riik – selline, mis suudab inimeste elu reaalselt mõjutada. Milleks me seda võimekat aparaati kasutame? Aitamiseks ja toetamiseks – või sunniks, ettekirjutamiseks, õpetamiseks?

Meil on rahvusriigi sajas sünnipäev. Me armastame oma riiki ja oleme uhkelt eestlased.

Milleks me kasutame oma rahvustundeid? Rõõmu allikana? Või viha allikana?

Kas me kasutame oma rahvustunnet ahelana või lillesidemena, ühendavana üle kogu laia maailma? Kas eestlane olla peab olema kohustus, mida kanname, sest oleme sündinud selle väikese rahva liikmena, või hoopis imeline tunne, mis meid läbi elu kannab ja toetab?

Riigi väärikus ei kasva sellest, kui kutsume kõiki tungivalt, isegi käskivalt, üles pühendama oma elu ja võimalikult palju lapsi Eestile. Ei mitte ka sellest, kui meelitame ära ütlema eneseteostusest rahvusvahelises keskkonnas.

Me suudame kindlasti ka keeldude ja käskudeta, vabade inimestena vabas maailmas elades kaitsta ja arendada oma keelt ja oma kultuuri. Vajalik on jätkuvalt nõudlik kodakondsuspoliitika ja kaasav kogukonnatöö, jäädes samas kindlaks avatud rahvusluse põhimõttele, nii nagu selle sõnastas Konstantin Päts, kõneldes riigivanemana riigikogus, märtsis 1922:

Siin on ette toodud, nagu oleks märgata, et meil salaja läbi imbub niisugune rahvuslik šovinism, kitsarinnaline rahvuslus, nagu tsaariajal Venemaal maksev oli, ja mille all meie ise kord, kui vähemusrahvus Venemaal, palju kannatanud oleme. Mina pean tähendama, et mina isiklikult midagi rohkem ei vihka kui niisugust kitsast rahva mõistest arusaamist ja kitsarinnalist ja sallimatut rahvuslikku tunnet.

Eestlased lähevad laia maailma ja tulevad tagasi. Euroopa Liidu kodanikud võivad vabalt valida oma elukohaks Eesti, aga meie juurde elama tullakse ka mujalt. Miljonid inimesed Euroopas elavad riigis, kus keelekeskkond erineb nende kodus kõneldavast keelest. Nad usaldavad oma lapsed lasteaiaõpetajate hoole alla, pidades loomulikuks seda, et kooliealiseks saanud laps on asukohariigi keele- ja komberuumiga kohanenud. Ta suudab koolis ja hiljem elus olla võrdne nendega, kelle kodukeel ja koolikeel ei erine.

Sama peame meie pakkuma kõigile neile, kes tahavad elada Eestis ja siin oma lapsi koolitada. Nemad peavad saama usaldada Eesti riiki, et me jagame nende lastega seda, mida iga teine demokraatlik Euroopa riik – toimetulekut riigi keele-, kultuuri- ja komberuumis. Nii kasvab eesti keele rääkijate hulk ka siis, kui Eesti peredesse sündivate laste hulk päriselt taastetasemele ei ulatu.

Me peame toetama iga peret niipalju, et soovitud lapsed ei jääks sündimata. Ma pean silmas enamat kui rahalist toetust – et iga pere tunneks kogu ühiskonna siirast poolehoidu. Et ükski lapsepuhkuselt naasev isa ei kuuleks iial lauset: «Teist korda ei peaks Sa seda tegema.» Et naiste karjäärikadu lapsega kodus oldud aja jooksul ei oleks ühiskonna valdava suhtumise järgi paratamatu ja loomulik.

Ent valikute paljusus arenenud ja jõukates ühiskondades on alati tähendanud sedagi, et peredesse sünnib vähem lapsi ja nad sünnivad hiljem. Seda olulisem on, et meie ise võtaks omaks kõik need, kes siin suureks kasvavad. Ükski seitsmene ei tohi tunda, et tema ei passi eesti kooli. Rääkigu ta eesti keelt võluva aktsendiga, olgu ta teist värvi või raskesti hääldatava nimega – see kõik ei tohi lugeda. Milleks öelda neile, kes ise tahavad võtta omaks meie keele ja meie kombed, et nad ikkagi ei saa olla omad? See pole aus, see pole mõistlik ja see ei aita kaasa me rahva kestmisele!

Eesti kool on maailma parimaid ja hea haridus on kõigile kättesaadav. Ühtluskool on parima tootlusega vara, mis Eestil on! Miljonist igaüks väärib nii head haridust, kui tema võimed kannavad – saadav haridus ja koos sellega tekkivad võimalused elus ei tohi sõltuda vanemate elukohast ega sissetulekutest. Jah, meid sünnib liiga vähe. Aga minu südames on rahu, et neil vähestel on kõigil võimalus. Mida omakorda polegi nii vähe! Ma tänan kõiki õpetajaid, ühtluskooli vankumatuid patrioote!

Järgmine aastasada esitab haridusele veel ühe, täiesti uue väljakutse – hoida tervet mõistust. Me esivanemad said maailmast aru, sest nad elasid päris maailmas ja pidid oma kätega sellest voolima inimesele elukeskkonnaks sobiva ümbruse, sooja toa ja toataguse peenramaa, toidu ja riidekraami.

Maailma mõistmine on inimeseks olemise oluline osa, millest ei tohi loobuda. Ühiskond ei tohi jaguneda vähesteks teadjateks ja paljudeks tarbijateks, keda masinad hoiavad elus, informeerivad toimuvast ja kelle suhtumine maailma ja ühiskonda kujuneb vastavalt sellele, kuidas algoritmid seda suunavad.

Mõtleva, seejuures just eesti keeles mõtleva inimese säilitamine on Eesti hariduse ja ka Eesti teaduse sajandi väljakutse. Sama väljakutse esitab ajalugu järgmiseks sajaks aastaks Eesti kultuurile, kõikidele loojatele meie hulgas.

Kultuur kaitseb mõtlevat inimest samamoodi nagu haridus ja teadus. Kui igapäevaelu ei nõuagi enam mäletamist, mõtlemist ega oskamist, saab neid oskusi rakendada kunstis – omaks rõõmuks, mõtlemisvõime ergutamiseks ja säilitamiseks. Tegijana või vaatajana. Tänan loojaid, ka siin on mu südames rahu – Eesti kultuur on põnev ja elav, nii pildis kui sõnas, nii helis kui kivis!

Ja tänan Eesti teadlasi! Teie, nii nagu meie kultuuritegelasedki, olete ammu suuremad kui Eesti ise seda alati võimaldab. Tänu rahvusvahelisele koostööle on see kõik võimalik, sest tark raha armastab eredat vaimu! Aga siiski palun – rääkige meile oma saavutustest ka meie emakeeles. Väikeses keeleruumis on iga spetsialist ka oma valdkonna oskussõnastiku autor. Keegi teine seda olla ei saa.

Eesti põhiseadus kaitseb eesti keelt ja kultuuri. Järgmise saja aasta elukorraldus, niipalju kui me seda täna mõistame, paistab nõudvat hoopis vastupidist – keel, haridus ja kultuur peavad järgmisel sajandil kaitsma Eesti rahvast, et jääksime mõtlevaks rahvaks, jääksime kultuurrahvaks.

Suured rahvad saavad endale lubada, et kaasa mõtleb vaid väikene osa ühiskonnast. See võib küll tekitada olulist ühiskondlikku kahju, kui riiki puudutavad otsused tehakse väärinfo või info puudumise pealt, aga ei hävita suurt riiki. Väikesel rahval on teisiti. Kõik peavad mõtlema.

Meil koos teiste põhjala rahvastega on Euroopa kõige paremini säilinud looduskeskkond ja loodustunnetus. Milleks me oma loodusrikkust kasutame? Kas vahetame rahaks, nagu 20. sajandi tööstusühiskonnas tehti – või jätame lastelastele alles? Kas jätame lastelastele nii, nagu meid poleks siin olnudki, või tahame pigem, et meie heade otsuste muster oleks looduskeskkonnas 100 aasta pärast nähtav? Või lihtsalt loodame, et meie keskpäraste valikute jäljed ei jää liiga nähtavad?

President Rüütel meenutas Eesti Vabariigi 85. sünnipäeval: Eestlased said 1920ndatel aastatel esimest korda mitte ainult oma riigi, vaid ka oma maa peremeesteks. Neist aegadest pärinevad meie kultuurmaastikud, mis tänagi sümboliseerivad Eestimaa ilu. Täna, 100. sünnipäeval on paslik küsida, millised maastikud pärandame lastelastele meie? Millise maapõue? Tänan neid, kes sel teemal sõna võtavad – selgust pole, kuid aruteluta seda ei tulekski.

Ainus tõeliselt taastuv loodusvara on see, mis asub me kahe kõrva vahel. Mida rohkem ekspordime oma mõttetöö vilju, seda suuremaks saab kasvada me majandus elukeskkonda kahjustamata. Nii on lahutamatult seotud me haridus, kultuur ja elukeskkond. Seotud läbi majanduse. Tänan Eesti ettevõtjaid, et te seda seost mõistate ja üha paremini ära kasutate! Tark eestlane väärib tarka tööd ja üha enam te seda meile pakute!

Meil on maailma vabamate hulka kuuluv meediaruum. Milleks me seda kasutame – argumenteeritud mõttevahetuseks või üksteise suunas mädamunade heitmiseks? Suunatud uskumuste tekitamiseks või vabade mõtete ergutamiseks? Kas ulatume oma aruteludes kõigini või loobume kõiki kaasamast, sest kõik ei ole justkui omad? Kas laseme osal omadest tunda end võõrana sellepärast, et mõni teine riik neile seda sisendab?

Kas jääme kindlaks iseendale ja usaldama vaba meediat? Kas me usaldame oma inimesi mõtlema või suuname neid «õigeid» mõtteid mõtlema? Tänan neid Eesti ajakirjanikke, kes seisavad vaba sõna eest – ja ka kõiki teisi, elukutsest sõltumata, kes oskavad sõna vastutustundlikult kasutada!

Riigi väärikus toitub sellest, et riik suudab kohelda iga oma kodanikku ja elanikku tema inimväärikust austades. Riigi väärikust mõjutab, kuidas kaitstakse väärkohtlemise ohvreid.

Eestis kasvas mullu koduvägivallajuhtumite registreerimine. See näitab, et oleme madalamaks lõhkunud vaikimise müüri. Kui ohver saab vabalt rääkida, saab riik pakkuda abi, säilitada inimese väärikuse ja hoida riigi oma.

Keegi ei pea vaikima, et meie teised võiksime pääseda piinlikkust tundmata. See on õige. Tänan politseid, sotsiaaltöötajaid, naiste varjupaiku, prokuratuuri, kõiki vabatahtlikke, kõiki märkajaid! Pikk tee on veel minna, aga me võidame!

Riigi väärikusele mõjub laastavalt, kui kohalik omavalitsus, kelle vahetu kohus ligimese märkamine meie seaduste järgi just ongi, ei võta vastutust oma inimeste eest raskel hetkel, ei aita seista inimeste väärikuse eest, olles parematel aegadel võtnud vastu nende maksud.

Riigi väärikusele mõjub laastavalt, kui vald toob postkasti maksumaksja rahaga kirjastatud lehe, aga jätab inimese elu suurtes õnnetustes või lihtsalt eluõhtul vajaliku toe ja abita, sest selleks ei jätkuvat raha.

Aga miskipärast ikka jätkub ajupesuks, jätmaks inimestele muljet kohaliku elu hetke kuningatest kui asendamatust jõust – pealinlik grotesk torkab väga silma, kuid sama kordub väiksemas vormis ka mujal.

Tänan aga kõiki omavalitsustegelasi, kes teevad oma tööd südamega, mõeldes oma inimeste vajadustele ja unistustele, kulutades eelkõige seal, kus on kõige suurem mure!

Ei pea olema viie rikkaima riigi ega isegi viie rikkaima Eesti omavalitsuse hulgas, et hakata oma kodanike inimväärikusele mõtlema. Piskugagi saab teha palju, kui toimida hoolivalt. Meie avalikud vahendid on aga kaugel sellest, et olla vaid pisku. Piisavad, et Eesti oleks oma inimeste jaoks väärikas riik.

Ka 100 aasta pärast peab meil olema isikuvabadusi tunnustav ja elu suurte õnnetuste korral toetav, eestikeelse hariduse ja kõrgelt lendava kultuuriga, puhta elukeskkonnaga vaba ja väärikas riik, kes ei nori oma kodanikkonna poolehoidu läbi sunni ja propaganda.

Ka 100 aasta pärast pole me maailmas üksi, kui jätkame euroopalike demokraatlike väärtuste ja vabaduste kursil. Meil on erinevaid naabreid. On demokraatlikke ja vähem selliseid. Saatusekaaslasi eelmisest sajandist ja neid, kellega täna käime tihedasti ühte jalga. Meil on ka üks eriti keeruline naaber. Kuid naaber on naaber. Teda ei jäeta tähelepanuta ka siis, kui ta meile mõnede kümnendite vältel pettumust valmistab.

Me ootame oma partneritelt, et nad ei vahetaks väärtustel põhinevat maailmakorda lühiajaliste huvide edendamise vastu. Me meenutame, et strateegiline kannatlikkus viib lõpuks ikka sihile – ka meie okupeerimise mittetunnustamise poliitika pidi jätkuma pool sajandit, enne kui see osutus viimaks edukaks.

Mis saanuks Eestist, kui lääneriigid oleksid püüdnud saavutada pingelõdvendust külma sõja ajal, meie õigustest loobudes? Nüüd on meie ülesanne lääneliitlastele nende ilusat rolli me ajaloo tumedal järgul meenutada, et tagada turvaline ja rahulik areng Eestile ja hoida üleval lootust teistele. Ilus lõpp me esimesele sajandile kohustab.

Eesti Vabariigi 90. sünnipäeval sõnas president Toomas Hendrik Ilves: Kui meid suruti mutta, oli meil ometi teadmine, et meie koht ei ole seal. Meie koht on hoopis mujal. Hiiglaste hulgas, nagu kirjutas Betti Alver, kivirünkal kivisel laual kivises raamatus, kus ka peatükk «Eesti».

Täna, kümme aastat hiljem, ongi meie koht hiiglaste hulgas, me vastutus ja me töö on hiiglastele kohane. Ühine väärtusruum, mitte rahvaarv või rikkus, on see, mis teeb meid ja me kaaslasi Euroopas suureks.

Me vastutus on jääda põhimõtetele kindlaks. Ka siis, kui hetkeajel tundub kasulikum astuda mõne suure liitlase süles neist väärtustest üle. Niipea kui me seda teeme, saab hiiglasest taas pöialpoiss, sest väärtusteta maailmakorras loeb vaid toores jõud. Tänan kõiki me poliitikuid ja diplomaate, kes seda mõistavad ja vastavalt toimivad!

Eesti rahvas on alati väärikas. Riigi väärikus oma rahva silmis sõltub aga tema juhtide otsustest – on need tehtud parimas äranägemises Eesti tuleviku nimel või väiksemat, aga iseenda ihule lähemat kasu silmas pidades.

Lihtsast, selgest ja ettearvatavalt käituvast riigist oleme alles kaugel ja vahest isegi viimase aastaga eemaldunud. Lihtsust, selgust ja nullbürokraatiat oleme lubanud, aga segadust pakkunud. Ma ei räägi ainult maksudest, vaid ka masinast. E-riigi kasutajaliidesed – mis kodaniku jaoks ju ongi see riigi nägu, mis tema poole pööratud – on tihti lubamatult vanamoodsad, ebaloogilised, pikatoimelised.

E-riigi süda tuksub veel kaunis kenasti, aga kasutajale nähtav kohmakus ennustab, et suurema tähelepanuta e-riigi arendamisele hääbub ükskord ka selle tuum.

Tänan Sind, Eesti rahvas, et oled igas Eestimaa nurgas usaldanud mulle oma ootused ja küsimused, rõõmud ja mured. Täna põimusid teie mõtted nende omadega, kes on meid eri aegadel juhtinud.

See on hea kompass järgmiseks sajaks aastaks. Eesti rahvas tahab kulgeda võimalikult omatahtsi, mõelda omi vabu mõtteid ja uidata vabas, puhtas looduses. Võtta vabalt ette ja ka majanduslikult õnnestuda. Teha seda kõike lubava ja lihtsa seadusruumi toel, turvaliselt ja kaitstult.

Homme algab uus sajand. Kompass peos, eesti keel suus, toetudes Eesti kultuuri ja kooli loodud vundamendile, saades jõudu Eestimaa puhtast loodusest, asume julgesti teele.

Läheb edasi meie töö, et uued eestlaste põlvkonnad saaks meie käest jällegi nii korras Eesti ja nii väärika Eesti riigi, kui asjaolud ja meie endi otsused koosmõjus võimaldavad.

Hoiame Eestit!