1980ndate parteifoorum

FOTO: Internet

Näide 1: «Irooniliselt võiks öelda, et meie toetuse vähenemine on tunnustuseks alkoholitootjate PR-masinatele ja nad on Eesti sünnipäeva eel kahtlemata välja teeninud kopsaka preemia.» (Jevgeni Ossinovski kommentaar, postimees.ee, 23.02)

Näide 2: «Majandus- ja taristuminister Kadri Simson sõnas pärast umbusaldushääletuse läbikukkumist riigikogus, et umbusaldus, mis tugineb juba varasemalt ümber lükatud valeväidetele, ei saanudki toetust leida.» («Kadri Simsoni umbusaldamine kukkus riigikogus läbi», postimees.ee, 10.01.)

Näide 3: «Läbisegi faktiliselt ümber lükatud lausvaledega avaldatakse järjepidevalt süüdistusi ning hinnanguid, mida ei ole isegi püütud argumentidega katta.» (Peaministri büroo juhataja Tanel Kiik, postimees.ee, 15.12.2017.)

Näiteid võib tuua veel kuni lõpmatuseni (PBK-lt ostetud ja linnaeelarvest rahastatud valimisreklaami kohta räägitu-kirjutatuni me näiteks ei jõudnudki), kuid mõte on neil üks: kõiges on süüdi vaenlaste alatus ja salakavalus ning kusagil eksisteerib väline vandenõu. Tüpoloogiliselt pole selles idees mitte midagi uut, isegi mitte midagi originaalset. Traditsiooniliselt on toodud halbadele sotsiaalsetele ja poliitilistele tendentsidele, omaenda möödalaskmistele ning eksimustele, aga ka ühiskondlikule rahulolematusele (kellele näiteks meeldiks rahanduslik surve, mida oleme viimastel kuudel ilmselt kõik juba tajunud) konspiroloogilisi seletusi. Selline käitumine on mugav ükskõik millisele võimule, ükskõik millisel ajalooperioodil. Sellisel juhul pole ju mitte vähimatki tarvidust analüüsida iseenda tegevust, sest kõik on selge: süüdi ei ole võim, vaid salakavalad vandenõulased ning müüdavad kirjamehed.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti taasiseseisvumist on meil ühe partei asemel terve hulk parteisid. Kuid iga valitsev eliit ja iga opositsioon meenutab meil endiselt orwellilikku parteid. Kõik nad on ilmeksimatud ja surematud (ja mitte ainult meil, vaid ka meie saatusekaaslastel teistes Ida-ja Kesk-Euroopa maades). Muidugi seni, kuni neid ei asenda teised samasugused, kes samuti mitte kunagi ei eksi ja mitte kunagi ei sure.

Istuvad praegu ju opositsioonis Kallas-Rõivas-Pevkur ja ootavad läbematult päeva, mil Ratas-Simson-Ossinovski (neid professionaalseid patrioote ning nende nägusid-nimesid, kes kohaliku Ühtse Venemaa partneri kaassõitjad on, hästi enam ei mäletagi) nagu küpsed pirnid ladvast alla potsatavad. Ja võib-olla jäävad veel aastateks ootama. See on Eesti tänapäeva nn broilerite põlvkonna poliitikute läbiv häda: nad ei mõista poliitikat võitlusena võimu eest ning vastava riskina, vaid on harjunud mugavalt kulgema kogu oma karjääri vältel poliitiliste drednootide kiiluvees.