Arnold Rüütli esimene vabariigi aastapäeva kõne: vaesed ei ole üksnes eakad, vaid vaesuse piiril asub suur osa just lastega peredest

Arnold Rüütel Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Postimehe arvamusportaal avaldab Eesti vabariigi 100. aastapäeva puhul president Arnold Rüütli  esimese vabariigi aastapäeva kõne, mille ta pidas Estonia kontserdisaalis 2002. aastal.

Armas eesti rahvas!

Kallid kaasmaalased!

Ekstsellentsid!

Daamid ja härrad!

Lubage teid kõiki tervitada Eesti Vabariigi kaheksakümne neljandal sünnipäeval.

Riigi sünnipäev on ühtlasi tänu- ja meenutuste päev. Sel päeval seisame silmitsi oma ajalooga, hindame selle terviklikku pärandit ühiskonna arengu kontekstis ning kavandame oma rahva ja riigi tulevikusuundumusi.

Nii kaugele, kui ulatub meie kollektiivne mälu, näeme eestlaste põlvkondi püüdlemas iseolemise poole. Meie rahvusliku mõtteajaloo uurijad on tõdenud, et eesti rahva juhtivaks eluülesandeks on olnud taotleda suurust läbi töö ja loomingu. Meenutagem Jakob Hurda kuulsat üleskutset eestlastele saada suureks vaimult, kui meile pole antud saada suureks jõult ega arvult.

Täna võime küsida, kas oleme saanud suureks vaimult?

Omariiklus Eesti rahva teadvuses

Meie vaimusuurust on toitnud rahvusliku ärkamisaja kiiluvees sündinud omariikluse idee, mis väljendus Juhan Liivi luuletuses kirgliku lootusena, et «ükskord on Eesti riik». See lootus täitus 1918. aastal ning põlistus Vabadussõjas. Selles sõjas võidelnud 101-aastane August Pruuel on tänagi siin saalis koos meiega. Meie sügavaim lugupidamine talle.

Aga üksnes oma riigi ideest poleks piisanud. Juba aastakümneid varem sepitseti iseseisvust valdades ja kihelkondades, kus end mõisaorjusest vabaks ostnud talupojad ühinesid põllutöö-, haridus-, laulu- ja mänguseltsidesse.

Meie omariiklust toetas ka rahva sügavasse minevikku ulatuv kogukondlik demokraatlik elukorraldus. 1935. aastal ilmunud uurimuses tõdes professor Jüri Uluots Eesti ja Šveitsi riigi kujunemist võrreldes, et Muinas-Eesti käis rahvaste poliitilise vabanemise teed juba varakult ja et see pidi olema poliitiliselt andekas rahvas, kes seda tegi.

Täna avaldame oma tänu kõigile neile põlvkondadele, kelle loometööna ehitati Eesti riiki üles kivi-kivi haaval otsekui müüri.

Omariikluse kujunemine ja selle arendamine pidevalt muutuvates oludes oli ja on järjepidev protsess. Palju sõltub siin ühiskonna küpsusastmest, valmisolekust iseolemiseks ja iseotsustamiseks.

Eesti riigi elujõulisus läinud sajandi sõdadevahelisel ajal tulenes ühiskonna laiapõhjalisusest, sisemisest sidususest ja põlvkondade järjepidevusest. Niisuguse ühiskonna tugevusvarust piisas, et vastu pidada katsumustele, mis kaasnesid Teise maailmasõja ja okupatsioonidega, mille käigus Eesti kaotas enam kui viiendiku oma rahvast.

Eesti vabaduse nimel võidelnud, süütult kannatanud ja kodumaalt lahkuma sunnitud inimestele oli mõeldamatu, et Eesti oleks lihtsalt kaubamärk. Neile oli ja on tänagi Eesti riik ainus enesestmõistetav kodu ja ka pühamu, mis nõuab pühendumist ja eneseohverdust. See on koht, kus inimene ootab ja tahab tunda turvalisust, kus ta vajadusel saab riigilt kaitset ja toetust.

Samu tundeid ja lootusi hoidsid ka need põlvkonnad, kellele saatus oli määranud elada nõukogude totalitarismi tingimustes, kuid kes tunnetasid rahva ajaloolises mälus hoitud sidet omariikluse ideega.

Lõppenud sajandi 80ndatel aastatel andis ajalugu meie rahvale uue ja uskumatuna tundunud võimaluse. Veel impeeriumi võimuköidikuis olles seadis tollane Eesti ülemnõukogu 1988. aastal ülimuslikuks oma seadused.

Seesama ülemnõukogu andis aasta hiljem ajaloolis-õigusliku hinnangu 1940. aasta sündmustele ja Nõukogude okupatsiooni ajal toimepandud vägivallale, omavolile ja seadusetusele. Kiiresti käivitus ühiskonna tugevusvaru taasiseseisvumise püüdluste jõulisel toel. Kodanikualgatuse ja erinevate ühenduste koostöös loodi alus omariikluse taastamiseks.

Oleme sageli hinnanud oma lähiajalugu ühemõõtmeliselt ja teenimatult unustanud need, kes taasiseseisvumise kriitilistel hetkedel julgesid otsustada ja tegutseda. Nende tegevus tsentraliseeritud võimu ahtas ruumis toitis rahva lootust jääda rahvusena püsima, taastada oma riik, otsustada ise oma maa ja rahva saatuse üle.

Äsja avaldatud uurimus sõjajärgse põlvkonna eluteest veenab, et totalitarismi surveideoloogia ja nõukogulik elulaad Eestis ei juurdunud. Eestlaste väärtusteadvus püsis isikukesksel pragmaatilisel maailmavaatel.

Iseloomulik oli ka sügav hariduslik ja kultuuriorientatsioon, talupoeglik kaalutletus ja valmisolek ühistegevuseks. Kõike seda on läbi ajaloo kasutatud oma eneseteostuse tingimuste avardamiseks.

1991. aastal taastasime veretult Eesti riikliku iseseisvuse. Eesti rahva teadvuses hoitud ja edasi kantud omariikluse idee oli taas tõestanud oma elujõudu.

Eesti ja tulevik

Head sõbrad!

Täna, vabariigi sünnipäeval taasiseseisva Eesti kümnele aastale tagasi vaadates peab ka kõige veendunum skeptik tunnistama vaieldamatut edu. Oleme jagu saanud pärandist, mille jättis meile poole sajandi pikkune okupatsioonirežiim, ja võtnud vastu väljakutsed, mida esitab meile demokraatlik ja globaliseeruv maailm.

Seda on võimaldanud vanema põlve ohvrimeelsus ja mõistev leplikkus, Eesti noorte ettevõtlikkus ja riskijulgus ning keskmise põlve kohanemisvalmidus.

Tahaksingi rõhutada, et ajaloolise ja õigusliku järjepidevuse kõrval peaks olema iseseisva Eesti tagatiseks ka põlvkondlik järjepidevus ja valmisolek uueks ühiskondlikuks leppeks.

Eesti riigi edukuse aluseks on olnud majandus. Taasiseseisev Eesti lähtub algusaastatest peale sellistest majanduspoliitilistest põhimõtetest, nagu avatud majandus, krooni fikseeritud kurss ja konservatiivne eelarvepoliitika.

Need on talad, millele tuginemine on võimaldanud kindlustada Eesti kiire edasimineku. 1990ndate alguse radikaalsed reformid lõid soodsa keskkonna eraettevõtluse ja turumajanduse arenguks.

Aastate jooksul on tugevnenud Eesti ettevõtete konkurentsivõime välisturul ja rohkenenud investeeringud, suurenenud tarbijate valikuvõimalused ja pidurdunud hinnatõus.

Eesti osalemist maailma kultuuris, poliitilises ja julgeolekukoostöös on toetanud tihe side Balti riikide vahel. Oleme kasutanud seda toetust ja neid võimalusi, mida on Eestile avanud koostöö Põhjamaadega ning nende esindus Eestis. Oma hõimurahvalt soomlastelt oleme õppinud vabaturumajanduslikku töökultuuri.

Üsna pea pärast taasiseseisvumist võttis Eesti kursi liitumisele Euroopa Liiduga, kellega läbirääkimised on nüüd jõudmas lõpusirgele. Osalemine Euroopa Tuleviku Konvendi töös võimaldab Eesti rahval oma esindajate kaudu kaasa rääkida Euroopa Liidu tuleviku küsimustes.

Valmistumine liitumiseks NATOga on meie riikliku julgeoleku prioriteet taasiseseisvumisest alates. Seejuures pole Eesti eesmärgiks üksnes oma riigi julgeolek, vaid võrdse partnerluse pakkumine rahvusvahelise julgeoleku tagamisel ning demokraatia kaitsmisel. Seda võimaldab meie arenev ning tehniliselt täiustuv kaitsevägi ja Kaitseliit.

Eesti on taastanud oma traditsioonilised suhted Euroopa ja maailmaga. Kontakte Venemaaga on aeg-ajalt varjutanud minevikupärand, kuid oleme siiski liikumas heanaaberlikkuse ja vastastikku kasuliku koostöö suunas. Teisiti ei saagi see olla naabrite vahel demokraatlikus maailmas. Eesti taasiseseisvumine oli tihedalt seotud demokraatia tärkamisega Venemaal.

Vastastikune austus ja võrdne partnerlus on eelduseks ka globaliseeruva maailma väljakutsetega toimetulekuks. Üheks selliseks väljakutseks on paraku muutunud rahvusvaheline terrorism, mille katastroofilise avaldumise tunnistajaks olime kõik läinud aasta üheteistkümnendal septembril. Meile on võitlus terrorismiga eluliselt tähtis, sest ajalugu on näidanud, et suurte vastasseisude esimesteks ohvriteks langevad väikeriigid ja -rahvad.

Peab jätkuma ka kriitilist meelt

Daamid ja härrad!

Eesti on teinud silmapaistvaid edusamme geeniuuringutes ja infotehnoloogias. Kolmandik eestlasi kasutab regulaarselt interneti võimalusi. Kunagi varem pole Eestis ilmunud nii palju erinevaid raamatuid kui nüüd. Kunagi varem pole olnud meil nii palju kunstigaleriisid ja teatreid kui uue aastatuhande algul.

Peagi saab nurgakivi kunstimuuseumi uus hoone. Eesti pärimuslik, süva- ja levimuusika on pakkunud meile nii hingelist ülendust kui ka meelelahutust. Eesti heliloojad ja dirigendid on kandnud Eesti nime maailma, eeloleval kevadel langeb meile osaks haruldane võimalus korraldada Eurovisiooni lauluvõistluse näol sadu miljoneid inimesi hõlmav levimuusika pidu.

Ja muidugi kroonivad emotsionaalselt Eesti edu meie olümpiakangelased, kelle vastsete esindajatena lubage mul tänada Andrus Veerpalu ja Jaak Maed. Olgu tänatud teisedki, kes läbi spordi Eestile kuulsust toonud. Teie edu innustab järgnevaid põlvkondi ja aitab kaasa eluterve Eesti idee teostamisele. Hea eeskuju on meie lastele parim kasvataja.

Me võime olla uhked oma saavutuste üle, kuid nagu rahvasuu ütleb – uhkus ajab upakile. Meil peab jätkuma kriitilist meelt näha ka seda, mida oleme kas hoolimatusest või oskamatusest tegemata jätnud.

Eestlastele on kord omane elada küll tänases, kuid muretseda ka homse pärast. Rahulolust algaks stagnatsioon ja enesepete. Riigi- ja ühiskonnamured läbivad punase joonena 1920.–1930. aastate eesti vaimueliidi kirjutisi. Ka neil aegadel, mida nüüd peame Eesti ajaloos kuldseteks, kurdeti demokraatia nõrkuse, korporatiivsuse, poliitikute silmakirjalikkuse, sotsiaalse ebaõigluse ja tõusikluse üle.

Tõusiklust võib pidada kiiresti kihistuva ühiskonna paratamatuks kaasnähteks, mis naeruvääristab end lõpuks ise. Tänane Eesti riik seisab silmitsi aga hoopis tõsisemate probleemidega.

Teadlased on väitnud ja avalikkus tunnistanud, et hind, mida oleme maksnud oma edu eest, on olnud ülekohtuselt kõrge. Selle sisse tuleb arvata ühiskonna lõhestatus, riigi institutsioonide madal usaldatavus ja poliitikute võõrandumine rahvast, mille tulemusena on rahvas omakorda võõrandunud poliitikast.

Eesti tegelikkus on see, et osas meie maakondadest on juba viiendik töövõimelisest elanikkonnast tööta, praktiliselt kümnendik lastest ei käi koolis ja meie majanduse kogutoodang on alles nüüd jõudnud 1991. aasta tasemele.

Eesti rahvaarv üha väheneb, nõnda et viieteist aasta pärast on Eestis prognooside kohaselt iga maksumaksja kohta üks ülalpeetav. Murettekitav on perspektiiv, et veerandsajandi pärast on eestlasi senise miljoni asemel ligikaudu 750 000. Sama vähe loetleti Eesti asukaid 1860. aastate alguses. Need on kahetsusväärsed faktid, mida me ei tohi ka pidupäeval unustada.

Lastega perede majandusliku toimetuleku uurijad on jõudnud järeldusele, et vaesed ei ole üksnes eakad, nagu seni üldiselt arvatud, vaid vaesuse piiril asub suur osa just lastega peredest. Miks ikkagi pole vaesus kümne iseseisvusaasta jooksul vähenenud, kuigi keskmine elujärg on paranenud, nagu annab tunnistust Eesti inimarengu indeksi jätkuv tõus? Asjatundjate vastus on: vaesust vähendaks eeskätt ebavõrdsuse leevendamine sihikindla ja jõulise sotsiaalpoliitika abil.

Lisaks on Eesti teadlased sõnastanud ridamisi väärtuslikke ettepanekuid lastega perede vaesusriski vähendamiseks. Eriti oluliseks peetakse tasakaalustatud regionaalpoliitikat, töövõimaluste loomist, maaelanike ümberõpet soodustavat hariduspoliitikat ja infrastruktuuri riiklikku toetamist. Eluasemepoliitikat tuleks suunata lastega ja noorte perede huvides.

Need on üksnes mõned ettepanekud. Kui Eesti erakonnad oleksid suutnud osagi sellest energiast, mis kulub pahatihti omavahelistele võimumängudele, kulutada Eesti enda teadlaste ekspertiiside, hinnangute ja ettepanekute arvessevõtmisele, siis ei seisaks me tõenäoliselt täna nii tõsiste eksistentsiaalsete probleemide ees.

Uuel võimukoalitsioonil lasub kohustus otsida lahendusi ja mehhanisme, kuidas taastada Eestis sotsiaalne tasakaal. Soovime neile selleks jõudu ja tahtekindlust.

Head kaasmaalased!

Eesti arengu tasakaalustamatus viib järeldusele, et vajame uut ühiskondlikku lepet, mis oleks selgelt suunatud Eesti sotsiaalsele jätkusuutlikkusele ja mis tagaks elukvaliteedi märgatava tõusu. Möödunud aastal toimunud maarahva kongress pidas olulisimaks kokkuleppe saavutamist maaelu pikaajalise arengukava osas, mis ütleks kogu ühiskonnale, et Eesti maaelul on perspektiivi.

Niisamuti võiks selles kokkuleppes olla fikseeritud kindel eraldis rahvatulust Eesti demograafilise taasteprogrammi toetamiseks. Ühiskondlik lepe peaks kindlustama sotsiaalse turvalisuse ja rahvusliku julgeoleku ning andma tagatised eesti keele ja kultuuri, aga ka hariduse ja teaduse kestmiseks.

Uus ühiskondlik lepe peaks andma korrastatud pildi Eesti üldistest arengusuundadest eelseisval kümnel või kahekümnel aastal. Siiani see puudub. Olukord meenutab sadamast lahkuvat laeva, kus meeskond on ametis, kuid reisijatelt pole küsitud, kuhu nad sõita tahavad. Tõsi, erinevate valdkondade arengukavasid on küll püütud koostada, ent need on erineval tasemel ja omavahel sidumata.

Eesti tulevik sõltub paljuski sellest, kas suudame üles ehitada kodanikuühiskonna ja edasi arendada õigusriiki. Kodanikuühiskonna arengut on seni pärssinud rahva arvamuse vähene arvestamine, reformide kodanikukaugus ja bürokraatia.

Eesti tulevikku määrava ühiskondliku leppe osapoolteks on kõik need, kes tunnevad, et Eesti seisab täna taas olulisel teelahkmel. Meie tänased valikud mõjutavad meie saatust aastakümneteks, koguni sajanditeks.

Ühiskondliku leppe ettevalmistamisel on oluline roll nii vaimuinimestel, poliitikutel kui ka majandusringkondadel, kuna see lepe peab põhinema korrastatud vundamendil, tagama sotsiaalse jätkusuutlikkuse ning inimeste elukvaliteedi olulise tõusu. See omakorda eeldab ka meie väärtushinnangute teatavat ümberreastamist ning kinnistamist. Sellisele ühiskondlikule leppele annab oma hinnangu rahvas ning see realiseeritakse riigi ja ühiskonna tasakaalustatud koostööna.

Ühiskondliku leppeni jõudmine nõuab meilt tõusmist kõrgemale kitsastest grupihuvidest, päevapoliitikast ja individualismist. See eeldab mõtlemist tulevastele põlvedele. Niisugune lepe annaks meile tunnismärgi, et oleme jäänud suureks vaimult.

Head sõbrad!

Meie riigi põhiseaduse rahvahääletusel vastuvõtmisest möödub käesoleval aastal kümme aastat. Rahva kõrgema tahte väljendusena paneb põhiseadus meile kohustuse kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada 84 aastat tagasi loodud riiki. See riik on meie sisemise ja välise rahu kaitsja, praeguste ja tulevaste põlvede edu ning üldise kasu pant. See riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Võtkem oma riiki kui paljude põlvkondade loomingut, mis väärib elu ja armastust!

Tänan teid tähelepanu eest!