Pensionärid jalgrattaga sõitmas.

FOTO: Scanpix

  • Euroopa juhid ei saa enam eirata vaesusprobleemi.
  • Vaesuse likvideerimine nõuab rohkem kui majanduspiruka teistmoodi lõikamist.

Eakad ei ole enam Euroopa heaoluühiskondade majanduslikult kõige nõrgemad liikmed, aga nad saavad jätkuvalt «pirukast» suurima tüki, kirjutab Madridi IE ülikooli muutuste valitsemise keskuse teadur Edoardo Campanella.

Arenenud maailmas ei otsusta vaesed tavaliselt valimiste tulemust, ometi peibutatakse praeguses Itaalia valimiskampaanias neid igal võimalikul moel. Endine peaminister Silvio Berlusconi, Forza Italia juht, on välja käinud «väärika sissetuleku» mõtte, koomik ja Viie Tähe liikumise tegelik juht Beppe Grillo aga «kodanikupalga» idee.

Mõlemad ettepanekud, mis tähendaksid heldeid igakuiseid makseid elu hammasrataste vahele jäänutele, on loomu poolest vägagi küsitavad. Kuid nad heidavad igal juhul valgust kogu Euroopas laialt levinud vaesuse kiiresti süvenevale probleemile.

Vaesus väljendab sissetulekute polariseerumise äärmuslikku vormi, aga seda ei saa samastada ebavõrdsusega. Isegi sügavalt ebavõrdses ühiskonnas ei pruugi neil, kel on vara vähem, tingimata puududa vahendid väärikaks ja rahuldavaks eluks. Ent neil, kes elavad vaesuses, selliseid vahendeid ei ole, sest nad on ühiskonnast täielikult tõrjutud, tihtipeale lausa kodutud. Isegi arenenud majandusega riikides puudub vaestel sageli ligipääs finantssüsteemile, nad peavad nägema ränka vaeva toidu või teenuste eest tasumiseks ja surevad selgelt enneaegselt.

Silvio Berlusconi.

FOTO: Scanpix

Loomulikult ei ole mitte kõigi vaeste elu nii armetu. Kuid paljudel on ja Itaalias on nende osakaal valijaskonnas muutunud täiesti tajutavaks. Ligemale viis miljonit itaallast ehk umbes kaheksa protsenti rahvastikust peab iga päev võitlema, et lubada endale kõige elementaarsemaid kaupu ja teenuseid. Kõigest kümnendiga on nende arv peaaegu kolmekordistunud, eriti riigi lõunaosas. Samal ajal elab veel kuus protsenti itaallastest suhtelises vaesuses, mis tähendab, et nende sissetulekust ei piisa kuidagi maa keskmise elatustaseme nautimiseks.

Statistika teeb nukraks

Olukord on sama murettekitav terve kontinendi ulatuses. Euroopa Liidus oli 2016. aastal 117,5 miljonit inimest ehk umbkaudu veerand elanikkonnast vaesusse langemise või ühiskondliku tõrjutuse ohus. 2008. aastast alates on Itaalia, Hispaania ja Kreeka lisanud sellesse hulka ligemale kuus miljonit inimest, samal ajal kui Prantsusmaal ja Saksamaal on vaeste osakaal rahvastikus püsinud stabiilselt 20 protsendi ringis.

2008. aasta finantskriisi järel kasvas vaesusse langemise tõenäosus üleüldiselt, eriti aga noorte seas – eelkõige sotsiaaltoetuste (ehkki mitte pensionide) kärpimise ja Euroopa tööturgude kalduvuse tõttu eelistada seniseid töötajaid alles hoida. Aastail 2007–2015 kasvas nende 18–29-aastaste eurooplaste osakaal, kellel on risk vaesusse langeda, 19 protsendilt 24 protsendile. Samal ajal kahanes see üle 65-aastaste seas 19 protsendilt 14 protsendini. Tõsiseid ainelisi raskusi taluvate noorte osakaal – 12 protsenti kogurahvastikust – ületab praegu juba peaaegu kaks korda samasugustes raskustes eakate osakaalu. Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) tegevdirektor Christine Lagarde nentis sel aastal Davosis Maailma Majandusfoorumil, et noored eurooplased «panevad oma unistused ootele».

Töötute järjekord Hispaanias Madridis 2012. aastal.

FOTO: Scanpix

Ehkki praegune majanduse rühkimine ülesmäge on osaliselt noorte vaesumise trendi nõrgestanud, ei ole probleemi taga seisvad struktuursed tegurid ometi kuhugi kadunud. Pikka aega kestva töötuse tulemusel halvenevad töötajate oskused paratamatult ja parandamatult ning tehnika kiire areng võib need sootuks tarbetuks muuta. Paljude vaeste inimeste puhul on taasliitumine tööjõuga lausa võimatu või nõuab seda, et nad lepiksid viletsa ja kesist töötasu pakkuva ametiga, mis pealegi oleks kohe järgmise majandusliku raskuse korral ohus. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) väitel on Hispaanias ja Kreekas viimastel aastatel 14 protsenti tööealistest inimestest küll olnud tööl, aga ometi kuuluvad vaeste sekka.

Euroopa peab muutuma

Ebavõrdses ühiskonnas saab ressursse väga rikastelt teistele ümber jagada progressiivse maksustamise, rahaülekannete ja palgaastmete varal. Kuid vaesuse likvideerimine nõuab palju rohkem kui pelgalt majanduspiruka teistmoodi lõikamist. Vaestele tuleb ühtlasi tagasi anda enesekindlus ja lõimida nad uuesti ühiskonda, mille servaalale või kaugemalegi nad on olnud tõrjutud. Põhimõtteliselt ei ole siin tegu ainult poliitilise stabiilsuse ja majandusliku õiglusega, vaid inimväärikusega.

Pilku tulevikku heites peavad Euroopa heaoluriigid ennast ajakohaseks reformima. Eakad ei ole enam Euroopa ühiskonna majanduslikult kõige nõrgemad liikmed, aga nad saavad jätkuvalt «pirukast» suurima tüki. Valitsused peaksid vaeste, töötute ja noorte huvides vähendama pensioni. Mainitud rühmad, mis tihtipeale kattuvad, vajavad hädasti rahalist abi, oskuste omandamist ja peresõbralikku poliitikat.

Samuti peaksid Euroopa valitsused muutma maksusüsteemi, et vanemad töötajad annaksid sellesse suurema panuse, ning nad ise saaksid pakkuda soodustusi ettevõtetele, mis palkavad tõrjutud töötajaid, ja töötada välja kogu Euroopa Liitu hõlmava vaesuskindlustuse. Ettevõtjad ja erafirmad peaksid samuti investeerima senisest enam nende kogukondade sotsiaalprogrammidesse, kus nad tegutsevad.

Beppe Grillo.

FOTO: Scanpix

Kuigi Berlusconi (kes ise riigiametisse enam tõusta ei tohi) ja Grillo on õigesti vaesusprobleemi ette võtnud, kujutavad nende pakutud lahendused endast isegi kõige paremal juhul ainult lühiajalist leevendust. Teatava miinimumsissetuleku tagamine võib vaeste vahetut viletsust parandada, aga ei suuda kuidagi nõrgestada vaesuse struktuurseid põhjusi. Pealegi ei innusta kumbki ettepanek vaeseid korralikult tööd või ümberõpet otsima, mistõttu vaesed võivad jäädagi igaveseks riigiabist sõltuvusse. Samuti ei ole kumbki ettepanek kuidagi eelarveneutraalne, vaid neid tuleks rahastada poliitiliselt ebapopulaarse maksutõusu või kulukärbete abil.

Siiski on Berlusconi ja Grillo teinud selgeks, et Euroopa juhid ei saa enam eirata vaesusprobleemi. Nad peavad pakkuma lihtsakoeliste skeemide asemel välja tõelisi lahendusi. Silmi probleemide ees kinni pigistav eliit on pidanud korduvalt kogema, et vaeste kannatusel on lõpuks kindel piir.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Copyright: Project Syndcate, 2018.

www.project-syndicate.org