John P. DiMoia: väljaheiteproovi nõudmine koolis - Lõuna-Korea moderniseerimise tunnusjoon

Ümaruss. Foto: nhs.uk

Tervishoiu kasutamine ühiskondlike ja poliitiliste olude hindamiseks on Korea poolsaarel ja õigupoolest terves Kirde-Aasias juba õige pika ajalooga mõõdupuu, kirjutab veebiväljaandes The Conversation Max Plancki Teadusajaloo Instituudi külalisteadur John P. DiMoia.

Hiljaaegu põgenes üks Põhja-Korea sõdur lõunasse üle demilitariseeritud tsooni, kaht Koread eraldava võimsalt kindlustatud piiriala, mis tuletab meelde 1953. aastast tänaseni püsivat relvarahu poolsaarel. Kui ta oli Lõuna-Koreasse jõudnud, kõneldi palju mehe viletsast tervisest. Sõduri haavu ravinud Lõuna-Korea arstid tegid üllatava avastuse. Patsient oli küll paranemas, aga tema ihu täitsid mitmesugused parasiidid, mis andsid märku Põhja-Korea alaarenenud tervishoiusüsteemist. Üks uss olevat olnud lausa 27 sentimeetri pikkune, mis viitab, et see oli mehes pesitsenud juba õige pikka aega.

Tervishoiu kasutamine ühiskondlike ja poliitiliste olude hindamiseks on Korea poolsaarel ja õigupoolest terves Kirde-Aasias juba õige pika ajalooga mõõdupuu. Keskendumine sooleparasiitidele sai alguse 1960. aastate hakul, mil kaks Koread taotlesid ägedalt just enda poliitilise ja majandusliku ülimuse saavutamist ja tunnistamist. Eriti teravaks muutus probleem Lõuna-Koreas, kus üritati oma kodanikke saata tööle Lääne-Saksamaale ja Kagu-Aasiasse, mis tähendas ühtlasi nooremate korealaste aktiivset arstlikku läbivaatust, kui nad massiliselt piire ületama asusid.

Parasiidivastane võitlus algas 1964. aastal tagasihoidlikult teadlaste ja aktivistide eestvedamisel loodud ühendusega KAPE (Korea Association for Parasite Eradication, Korea Parasiitide Likvideerimise Ühing). See avardus aga kiiresti üleriigiliseks võitluseks ja võttis tugeva ideoloogilise värvingu.

Põlluramm

1948. aastal iseseisvudes oli Lõuna-Korea valdavalt põllumajandusriik, aga kunstväetisi seal peaaegu ei kasutatud. See tähendas, et tüüpiliselt väetati põlde, millel kasvatati toitu, inimestelt pärit sõnnikuga. Isegi pärast pesemist sisaldasid sellistelt põldudelt saadud toiduained rohkelt parasiite. Niisiis tarbisid lõunakorealased toitu, mis tõi parasiidid tagasi nende ihhu, ning ringkäik algas uuesti.

See on üsna tüüpiline paljudele arengumaadele. Lõuna-Koreas süvendas probleemi tõik, et poolsaare lõhenemisel oli suur osa keemiatööstusest jäänud põhja, mistõttu lõunas väetisi üldse ei toodetud. Korea sõda (1950-1953) laastas maad rängalt veel aastaid. Nii jäi väetiseprobleem tagaplaanile 1960. aastateni, mil lõpuks ülesehitustöö oli jõudnud nii kaugele, et seada uusi sihte.

Ülemaaline parasiidivastane kampaania algas 1969. aastal ja oli sihitud eriti koolilastele. See jättis korea rahvakultuuri ja ajaloomällu väga tugeva jälje. Põhjust pole raske mõista. Lõuna-Korea koolilapsed pidid kaks korda aastas tooma paberkotikesega roeproovi kooli õpetajate kätte. Nii sai riik enda käsutusse väikeste kodanike bioloogilised proovid, mida analüüsiti põhjalikult mikroskoobi all, uurides parasiitide ja eriti liimuksolkme mune.

Pildid, kuidas kooliõpilased seisavad järjekorras, et roeproovidega kotikesi õpetajale üle anda, ja kuidas laborandid neid proove mikroskoobi all uurivad, on jäädavalt kinnistunud Lõuna-Korea uuenemise ja kaasajastumise visuaalsesse lukku. Niisugune distsiplineeritud käitumine demonstreeris «puhtama» ja tervema elanikkonna pealekasvu, kes valmistub kogu maad viima uutesse kõrgustesse. See oli eriti oluline Lõuna-Koreas, kus püüti juba saata oma inimesi massiliselt tööpostidele Kagu-Aasias, hiljem ka Lähis-Idas.

Analüüside järel pidid õpilased, kel leiti parasiite, võtma anthelmintikume ehk ravimeid, mis tapavad ihus elavad parasiidid. Mõnel juhul ei avaldanud need siiski tarvilikku toimet. Veel üks levinud ja äärmiselt ebameeldiv kogemus oli ainult osaliselt ravimitest mõjutatud parasiitide eemaldamine ihust. See tülgastav mälestus on siiski ajaloonarratiivist peaaegu välja jäänud, sest korealased eelistavad sellest kõnelda rohkem huumorivõtmes, kui mõtlevad kunagisele rasketest pingutustest ja vaesusest täidetud ajale, mil nad alles püüdlesid «modernsuse» poole.

Parasiidipoliitika

Koolikampaaniad kestsid 1990. aastateni, aga mõju – parasiitidega nakatumise vähenemine – hakkas avalduma peaaegu kohe. 1969. aastal oli nakatumine veel erakordselt kõrge ja parasiite esines väga palju liike. Mõlemad arvud hakkasid kiiresti langema, jõudes 1990. aastate alguseks mõnelgi juhul ühekohaliste arvudeni.

Ent edu ei tulnud raskusteta. Maapiirkondade parasiitidega nakatunud õpilased üritasid riigi järelevalve eest pääseda, peljates tihtipeale häbi ja tähelepanu. Mõnikord tegid lapsed proovipäeval koolist poppi või andsid enda oma asemel hoopis mõne kodulooma roeproovi. Nii pidi ka riik õppima eristama teatavaid parasiidiliike, mis olid omased ainult loomadele (eelkõige levinud koduloomadele kassidele ja koertele).

Kõige selle toomine üleriiklikule tasandile tähendas ühtlasi ka tollele ajale ebatavalist koostööd rahvusvahelisel tasemel, konkreetsel juhul Jaapaniga. Jaapani välisabi kindlustas alates 1965. aastast Koreale mikroskoope, väljaõppinud tervishoiutöötajaid ja mitmesuguseid materjale. Jaapan oli oma parasiidiprobleemiga pidanud tegelema kohe pärast Teist maailmasõda. Kiire majandusliku taastumise tõttu oli Jaapan suuteline jagama teadmisi ja kogemusi Koreaga juba kümmekond aastat hiljem. Täna demonstreeritakse seda köitvat lugu mitmel pool, näiteks Meguro parasitoloogiamuuseumis Tokyo edelaosas.

Mõlemad riigid asutasid 1974. aastal üheskoos Aasia Parasiidikontrolli Organisatsiooni (APCO), mille üks siht oli jagada Jaapani ja Korea sõjajärgset kogemust parasiitidega võitlemisel teiste Ida- ja Kagu-Aasia riikidega. Põhimõtteliselt samasugust lugu võib kõnelda tollase Hiina ja veel paljude teiste riikide kohta, kes tänagi nende probleemidega jõudu katsuvad.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane