Juhtkiri: ise hakkama saav Eesti

1918. aastal sündinud Linda Erika Kääramees ja 2018. aastal sündinud Elisabeth Vaht Foto: Sander Ilvest, Raul Mee

Hea Postimehe lugeja, õnnitleme Sind südamest Eesti riigi saja aasta juubeli puhul. See päev on meie kõigi pidupäev, mil võiksime olla nii õnnitleja kui ka sünnipäevalapse rollis.

Postimehe pikaaegseim peatoimetaja Jaan Tõnisson ütles 1921. aastal, et «Eesti riigi mõte on kõigepealt ja üle kõige Eesti rahva elunõuete rahuldamine». Selleks et saaksime vabalt ellu viia unistusi ja rahuldada vajadusi, on meil vaja iseseisvust.

Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et ühe võimalusena tähendab ise «iseenesest, ilma et keegi seda otseselt põhjustaks». Kohe järgmine seletus: «iseseisvalt, ilma abita, omal jõul; omal algatusel». Kui vaadata tagasi minevikku, võtavad need seletused tabavalt kokku meie iseolemise.

Sada aastat tagasi mängis iseseisvuse väljakuulutamisel suurt rolli meie enda tahe. Vastsündinud riik oli keerulises olukorras, sest kohe maale sisse marssivad Saksa sõdurid viisid ellu oma keisri Willhelm II maailmavallutusideed, kus vabal Eestil kohta polnud. Välisabile lootma jääda ei saanud. Esimene ilmasõda möllas edasi ja keegi ei teadnud siis, kuidas see lõpeb. Alles suure sõjakeerise vaibudes oli taas võimalik mõelda sõltumatust Maarjamaast.

Esimesed lahinguristsed sai meie noor riik 28. novembril 1918. aastal Narva all, kus taanduvad Saksa väeüksused astusid koos Eesti koolipoistega, relv käes, pealetungivate enamlaste vastu. Tõsi, piirilinna pidime ajutiselt käest andma. Aga just toonased noored olid need, kes uskusid meie iseseisvuse võimalikkusse, ja nende õlgadel oligi Vabadussõja otsustavatel hetkedel maa saatus. Oleksid meie esivanemad raskustele käega löönud, ei oleks meile ilmselt appi tulnud ei hõimuvelled teisel pool Soome lahte ega anglosaksid ja paljud teised. Ja arvatavasti ei tähistaks me tänavu Eesti sajandat aastapäeva. Me võitlesime ise oma vabaduse välja.

Ka siis, kui vaba Eesti langes pikkadeks aastateks idanaabri meelevalda, olime hakkamist täis ega leppinud võõrvõimuga. Me lasime ise oma häälel nii võimsalt kõlada, et taastasime iseseisvuse. Vägivalla eest piiri taha põgenenud kaasmaalased tegid kõik endast oleneva, et lääneriigid ei tunnustaks Nõukogude Liidu nii meie kui ka lõunanaabrite hõivamist. Kohapeal väljendasime Kremlile ja muule maailmale oma rahulolematust näiteks Balti keti ja laulva revolutsiooniga. Me ei naudiks täna taas iseolemist, kui ei oleks ise hakanud nõudma selle taastamist. Seda enam, et nii mõnigi vaba maailma riigi juht soovis meid edaspidigi näha pigem punaimpeeriumi koosseisus. 

Nagu järeldub eelnevast, oleme suutelised jagu saama jõududest, mis on palju suuremad kui meie enda omad, olgu need idast või läänest. Aga Eesti on suuteline enamaks kui lihtsalt ellujäämine. Oleme seisnud silmitsi väljakutsetega, mis tulevad meie endi keskelt. Ja siin võime näidata töövõite.

Võime olla uhked selle üle, et ehitasime ise oma jõududega oma riigi uuesti üles. Võtsime ülemöödunud kümnendil taaskasutusele Eesti krooni ja läksime valulikult üle vajalikule vabaturumajandusele. Väärib märkimist, et taasiseseisvumisaja põhiseadus on pidanud vastu mitmesugustele sisemistele katsumustele – miski, millest jäi vajaka kahe sõja vahelisel ajajärgul. Ehedaim näide on see, et Eestile suudeti tunamullu näilisest patiseisust hoolimata president ära valida.

Küllap on saja iseseisvusaasta olulisim ja suurim saavutus olnud meie riigi liitumine Euroopa Liidu ja NATOga. Keegi ei toonud nende ühenduste liikmesust meile kandikul kätte. Pidime ise täitma tingimused, et meid sinna vastu võetaks. Kusjuures kahtlejad nii siin- kui ka sealpool piiri pidasid Eesti püüdlusi teostumatuks unistuseks. Aga nende kiuste saime hakkama. Meie kõrval on nüüd sõbrad, keda võime usaldada. Ja kõige tähtsam: me ei ole enam üksi. Ent see ei tähenda, et oleme lakanud ise mõtlemast.

Sajand omariiklust on pikk aeg. Kunagi varem ei ole me nii hästi ja turvaliselt elanud kui praegu. Võrreldes saatusekaaslastega oleme silma torganud edukusega. Kuulume juba mõnda aega niinimetatud rikaste riikide klubisse OECD ehk Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni. Mulluse rahvusvahelise korruptsioonitajumise indeksi järgi on Eesti 180 riigi arvestuses 21. kohal. Ajakirjandusvabaduse poolest olime sama hulga seas lausa 12. kohal. Meil on oma nõndanimetatud leivaala, milles meid peetakse vaieldamatult tiigriks – infotehnoloogia. See tähendab, me pakume selles valdkonnas ise lahendusi välja ja meid kuulatakse tähelepanelikult. Meie e-riik, Skype ja Transferwise on kõigest väike valik näidetest.

Hakkame astuma teist aastasadat, ja maailm on väikeriigi jaoks alati keeruline. Ent kõik, mida oleme siiani saavutanud, näitab, et riigi ja rahvana on meil põhjust olla enesekindlad. Oskame seada sihte ja suudame neid saavutada.