Vladimir Svet: kutsu venelane külla

Pidulaudadele pandud suupisted Foto: Martin Smutov

Eesti pered võiksid 24. veebruari õhtul kutsuda külla tuttava vene pere – sõbra, tuttava, kolleegi, spordikaaslase, naabri. Vabariigi aastapäev võiks olla ka sõpruse pidupäev, leiab Tallinna Kesklinna vanem Vladimir Svet.

Eesti Vabariigi 100. juubel on esile kutsunud kingituste laine. Kõik tahavad midagi juubeliks kinkida – endale, lähedastele, ühiskonnale, riigile. Iga selline kingitus on kindlasti oluline ja väärtuslik. Ent kui ma küsin iseenda käest, mis kingitust vajaks Eesti aastal 2018, siis ei tundu mulle, et kõiksugu üritused, kõned, meened ja aktsioonid esmatähtsad oleksid.

Tahaks, et me kasutaksime seda suurt ja sümboolset aastapäeva selleks, et jätta minevikku mõni probleem, mis meid pikalt vaevavad. Oleks ju tore jätta selja taha kohalike eesti ja vene kogukondade lõhe ja kinkida meile kõigile sõbralik Eesti?

Kõlab hästi, töötab halvasti. Meil puudub siiani konsensus kodakondsuse ja venekeelse hariduse üle. Mõlemas, nii eesti kui ka vene keelt kõnelevas kogukonnas on hulgaliselt neid, kes kas ei tunnista probleemi olemasolu, või kui tunnistavad, siis ei ole valmis isegi teist arvamust ära kuulama ja sellest aru saama.

Vene kaart ja rahvuslikele tunnetele rõhumine on visad kaduma poliitilisest agendast ning valimiseelsetest poliittehnoloogiatest. Ka venekeelse telekanali PBK ümber toimuv ei anna alust rõõmustamiseks: ühtedele on tegemist vaenuliku propagandaga, teised näevad selles usaldusväärset infoallikat. See on ainult kild reaalsusest, milles loosung kogukondadevahelisest sõprusest ja lõimumisest naljaka, kui mitte kurvana tundub.

Riik (loe: riigivõim) saaks küll olukorda paranda ja ta ongi see, kes peab esimese sammu tegema. Seda oleks aga imelik loota olukorras, kus võimulolijad ise ei ole kokkuleppinud, mida see kogukondade kokku viimine tähendada võiks.

Seetõttu võiksid esimesed sammud sellel teel tulla hoopis üksikisikutelt, igaühelt meist, kas või kingitusena meie riigi sajandaks aastapäevaks. Tehkem see ära juba 24. veebruari õhtul.

Ehk kellegi jaoks kõlab see üllatusena, aga kohalikel venelastel ei ole mingeid erilisi kombeid iseseisvuspäeva tähistamiseks. Heal juhul käiakse paraadil sõjatehnikat vaatamas, õhtul mõni kuulab presidendi kõnet ja jälgib kleitide paraadi. Ma ei tea, et eestlaste komberuumis midagi väga erilist selle päeva tähistamises oleks, aga siiski paljud istuvad lähedastega maha, vaatavad telekat, arutavad nähtu-kuuldu üle. Aga kui kasutaks 24. veebruari õhtu ära selleks, et luua sildu kogukondade vahel, et teha esimene samm sõbralikuma Eesti suunas? Kutsuks äkki venelasi külla?

Mõelge: tavalisel kohalikul venelasel ei ole piduliku laupäeva õhtuks mingeid erilisi plaane tehtud. Oleks ju tore, kui iga eesti pere, kes plaanib selle päeva puhul ühise laua taga istuda, kutsuks külla mõne tuttava vene pere – sõbra, tuttava, kolleegi, spordikaaslase, naabri. Oleks ju tore veeta seda õhtu koos, selgitades riiklike sümbolite tähtsust ja nendesse suhtumist. Koos saaks jagada muljeid presidendi kõne üle, kiruda ja kiita kleite ja ülikondi. Koos vaadata hooaja skandaalseimat teatrietendust, mille lavastab Tiit Ojasoo. Koos süüa ja miks mitte riigi terviseks ka klaase kokku lüüa (mõõdukalt).

Talvise ilma tõttu ei ole traditsiooniks saanud iseseisvuspäeva suurelt ja rahvarohkelt väljas tähistada. Miks mitte luua aga uus traditsioon, et iseseisvuspäeva õhtul leitakse uusi sõpru, ehitatakse sildu, õmmeldakse kokku vanu haavu?

Erinevalt paljudest teistest traditsioonidest ei eeldaks see mingeid riiklike programme ja suuri rahaeraldisi, selles puuduks riigipühadele omane formalism ja, mis kõige tähtsam, kannaks see traditsioon väärtust juba omaette.