:format(webp)/nginx/o/2016/06/06/5480065t1h5b2f.jpg)
/nginx/o/2017/02/17/6350133t1h91e9.jpg)
Peaminister Jüri Ratase kõne Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva eel näitab, et tema võib oma kõnekirjutusrühmaga täiesti rahul olla, ja kuulajad äsja kuuldud kõnega ning kõne pidajaga, kirjutab arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.
Jaak Jõerüüt: Jüri Ratas võib oma kõnekirjutusrühmaga täiesti rahul olla (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On ju teada, et kõned, mida tipptaseme poliitikud kõnetoolist peavad, ei ole peaaegu mitte kunagi ainult nende endi läbi mõeldud ega ainult nende endi käega kirjutatud, seda nii meil kui ka mujal.
Mitu kõnekirjutajat ja nõuandjat ehk tarka meest taskus kellelgi on ja milline on logistilis-tehnoloogilises mõttes iga konkreetse kõne valmimise protsess, see sõltub poliitikute iseloomust, ressurssidest, riiklikest ja kantseliitlikest tavadest, juhustest, ajakavadest ja veel mitmest planeeritud või juhuslikust detailist, mille hulgas võivad esineda ka nn vääramatu jõu iseloomuga uudised. Inimene, kes kõneleb oma rahvale, peab aga igal juhul usaldama oma abilisi ja olema nendega ühel lainel, see on jääv rusikareegel.
Peaminister Jüri Ratase kõne Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva eel näitab, et tema võib oma kõnekirjutusrühmaga täiesti rahul olla, ja kuulajad äsja kuuldud kõnega ning kõne pidajaga. Sellest on hea meel.
Pole saladus, et ma ei kuulu praeguse valitsuskoalitsiooni tegude ja poliitilise stiili tingimusteta imetlejate hulka, aga see selleks. Argine kriitika jäägu argipäevadesse. Eestil on sünnipäevanädal, mis kordub vaid saja aasta tagant ja oleks nukker, kui tõesti oleks olnud mingit põhjust viriseda valitsusjuhi pidupäevakõne sisu, paatose, rõhkude või mistahes muu komponendi kallal.
Pole saladus, et ma ei kuulu praeguse valitsuskoalitsiooni tegude ja poliitilise stiili tingimusteta imetlejate hulka, aga see selleks. Argine kriitika jäägu argipäevadesse.
Kõne oli sünnipäevakõneks igati sobiv. Nii selle ajalooline dimensioon kui ka loogilised sillad tänapäevani, ja tänapäevast tulevikku, nii eneseusu kui ka teiste Eesti inimeste aitamise vajalikkuse toonitamine, nii kõikide inimeste, ametkondade, sektorite, elualade jne nimetamine kui ka selle väljatoomine, kellest ja millest tulevik sõltub.
Eestis ei saa julgeolekuteemast üle ega ümber kunagi, pidupäevadelgi, aga seegi kõne osa oli lahendatud asjaliku nappusega, mida kandis üldine allhoovus – pidulik paatos. Paslik oli ka hõimudimensioon, kuna Soomel täitus samuti äsja sada aastat. Haridus ja loodus, perepoliitika ja rahvastikupoliitika, kultuur ja püsimajäämine kui absoluutne eesmärk – palju olulist sai maha märgitud ilma poliitiliseks peenrahaks vahetamata.
Loetlemata siin kõiki alateemasid saab nentida, et päevakohast kõrget meeleolu silmas pidades ei jäänud mu meelest käsitlemata mitte midagi vajalikku nende paljude valikute hulgast, millest iga valitsusjuht igal võimalusel läbi aegade saaks rääkida või peaks rääkima.
Kui peaminister Jüri Ratase kõne algusosa meenutas olulisi ajaloolisi tõsiasju ajast, mil Eesti riik oli alles unistus, alles pelk kangastus vaimusilma ees, ja seejuures selline kangastus, mis ilmutas ennast vaid vähestele valitutele, mitte aga veel rahvamassidele, siis kõne raami terviklikkuse seisukohalt oli täiesti õigustatud, et mitte öelda peaaegu et ainuvõimalik kõne lõpetamine Eesti Vabariigi põhiseaduse paljutsiteeritud preambuliga, seda duetis riigihümni viimase salmiga.
Midagi isiklikku ka.
Mul on egoistlikult hea meel nende lausete üle, milles peaminister konkreetselt kinnitas, et kõik eri põhjustel ja eri aegadel Eestist lahkunud inimesed on alati kodumaale tagasi oodatud. Seda seepärast, et möödunud sügisel, analüüsides valitsuse esimest aastat, soovitasin peaministril alati kasutada võimalust eestlasi laiast ilmast koju tagasi kutsuda! Tehtud! Palun korrata!
Mõeldes Tartu peale, kus see neljapäevane kõne peeti, tuleb lisaks laupäevasele vastuvõtule meelde veel mõndagi tartulikku, sealhulgas tõsiasi, et rahvusülikoolil on 100. sünnipäev järgmisel aastal. Vastne ajakirja Akadeemia number esitab avalöögiks 94 Tartu Ülikooli õppejõu ja vilistlase vastust küsimusele: «Mida tähendab minu jaoks rahvusülikool?». Valisin sealt paar näidet, mis minu meelest harmoneeruvad hästi nii Eesti Vabariigi juubelinädalaga kui ka peaminister Jüri Ratase äsja peetud kõnega.
Mul on egoistlikult hea meel nende lausete üle, milles peaminister konkreetselt kinnitas, et kõik eri põhjustel ja eri aegadel Eestist lahkunud inimesed on alati kodumaale tagasi oodatud.
Harmoneeruvad kui meeldetuletused, et kui virisemispedaali mitte alla suruda ja heatahtliku rahvusliku uhkuse lipp kõrgel hoida, siis lähebki tuju heaks ja ka tulevikus osutub võimalikuks teha suuri asju isegi väikses riigis.
Akadeemik, füüsik Peeter Saari: «Minu jaoks on rahvusülikool eestikeelse kõrghariduse, eesti teaduskeele ja seeläbi ka eesti kultuurkeelte liigas püsimise garant.»
Matemaatik Johann Langemets: «Rahvusülikool on nii võimalus kui ka kohustus teha teadust ja seda edasi anda oma emakeeles.»
Kokkuvõte – peaministri emakeelne kõne oli selge nii keelelt kui ka sõnumilt. On selge, et kõik Eesti 100 märgi all kirjutatu ja kõneldu kuulub tsiteerimisele ka saja aasta pärast. Niikuinii. Emakeeles.
Jaak Jõerüüt on kirjanik ja diplomaat. Ta on olnud Eesti suursaadik Soomes, Itaalias, Küprosel, Maltal, ÜROs, Lätis ja Rootsis ning avaldanud üle 20 raamatu, mis on tõlgitud mitmesse keelde.