Taavi Minnik: Süüria mõistatus ehk kuidas venelased USA sõduritelt häbistavalt lüüa said

Wagner grupi võitlejad Süürias Foto: warfiles

Venemaa Süüria sõda on ennekõike aset leidnud teleekraanidel. Mõnekümnest lennukist ja paarist tuhandest mehest koosnev grupeering ei saagi sellise mastaabiga konfliktis kaalukeeleks kujuneda. Assadi poolel on Süüria kodusõjas kandnud põhiraskust Iraan ja Hezbollah. Aastavahetuse paiku Iraanis lahvatanud protestide üks põhilisi nõudmisi oli näiteks sellest välja tõmbumine. Venemaa jaoks on osalemine Süüria kodusõjas olnud seevastu algusest peale põhimõtteliselt PR-projekt.

Ent 7. veebruaril leidis Deir ez-Zori provintsis aset tõsine intsident, mille käigus põrkasid esmakordselt maa peal Ameerika ning Venemaa sõjaväelased. Midagi sellist ei juhtunud isegi külma sõja ajal, kui näiteks Koreas ja Vietnamis leidsid aset kokkupõrked õhuvägede vahel. Kumbki pool pole seda juhtumit eriti tahtnud kommenteerida, ent olemasolevast on teada, et venelased löödi täielikult puruks ning nende kantud inimkaotuseid on hinnatud kümnetest sadadeni. Lahing ameeriklaste ja venelaste vahel leidis aset muide kõigest kolm päeva pärast seda kui Iisraeli õhujõud olid purustanud täielikult lõuna pool Damaskust paiknevad õhutõrjesüsteemid, ehkki Vladimir Putin on hoobelnud, et ilma tema loata ei lenda Süürias kärbes ka mitte.

Muidugi võib vaielda kas erasõjafirma Wagner näol on tegemist vene sõjaväelastega, ent seda rahastatakse Venemaa kaitseministeeriumi eelarvest, Vene sõjaväelt saadakse ka varustus ja relvad (mh. tankid), mida erinevalt Putini väidetust turult ei osta. Grupi tuumiku moodustavad GRU ja Vene sõjaväe profid, ka Wagneri asutaja Dmitri Utkin on endine GRU ohvitser. Sellele tuumikule on lisatud üksused Vesna ja Karpatõ, mis kujutavad endast pigem kahuriliha ning kuhu võetakse põhimõtteliselt keda iganes. Ja nagu näitas Deir ez-Zoris peetud lahing ravitakse neid kaitseministeeriumi haiglates, kuhu korraldati neile eritransport. Põhjused miks ei kuuluta Vene regulaarvägede hulka on vaid juriidilised: Süürias formaalselt erafirmana sõdivad «rohelised mehikesed» on mitmel põhjusel Venemaa jaoks mugavam.

Kuid loo juures on kõige huvitavamaks nüansiks, kes andis venelastele käsu kurdide poolt kontrollitud Conoco rafineerimistehase ja naftaleiukohtade ülevõtmiseks, teades et seal paiknevad ka ameerika sõjaväelased. Vaja läks neid vene oligarhile ja Putini lähikondlasele Jevgeni Prigozhinile. Kuid kes andis käsu? Kui see tuli Moskvast, siis näitab see, et Putin ja tema lähikond on täielikud avantüristid. Selle peale peaksid oma sõnu sööma need, kes püüdnud näidata ettevaatlikku suhtumisest Putini-Venemaasse «hüsteeriana» ja üritanud seda naeruvääristada. Kui selle andis mõni Süürias paiknev Vene komandör, siis tähendab see, et Putin ei kontrolli isegi omaenda sõjaväge. Ka see oleks ohumärk.