/nginx/o/2015/04/22/3991205t1h644d.jpg)
Õieti pole see üksnes minu lugu, vaid kõikide Tallinna Tehnikaülikoolis minuga samal kursusel õppinud poiste lugu. Ka samaaegsete Tartu Ülikooli poiste lugu, kirjutab TTÜ emeriitprofessor Leevi Mölder.
Leevi Mölderi mälestus sügavast nõukogude ajast: paljud laulsid kaasa ja tervitasid meid hüüetega «Elagu Eesti poisid!»
22. veebruar 2018, 16:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõukogude ajal oli üliõpilaste kohustusliku sõjalise õpetuse üks osa 30-päevane välilaager pärast neljandat kursust. Nii suunati ka meie kursus 1956. aasta suvel laagrisse Pärnu lähedale Reiu jõe äärde, kus oli olemas elementaarne taristu poolmuldonnide ja sööklabaraki näol. Samas laagerdasid ka Tartu Ülikooli poisid, ainult nemad läbisid jalaväe-, meie sapööriprogrammi.
Sanitaartingimused olid laagris kaunis kehvad: ainus pesemisvõimalus oli Reiu jões, kuid ujumine oli rangelt keelatud. Et poisid päris kärna ei läheks, viidi kursuslased pärast paarinädalast laagrisolekut Pärnu sauna.
Saunaminek laagrist Pärnusse (u 6 km) toimus rivikorras mööda Riia maanteed, kõik mitusada poissi ühes kolonnis. Ilm oli lämmatavalt palav, marssimine asfaldil kirsasäärikutes igav ja väsitav. Esialgu ei saanud ka rivilaulust suurt asja. Linna piirile Raekülla jõudes algatati aga «Jää vabaks Eesti meri», muidugi lauldes «Saa vabaks...», nagu seda laagris ennegi oli tehtud. Järgnev oli vapustav – väsinud poistekari muutus ühtäkki tõelist marsisammu astuvaks kolonniks. Väsimus oli kui käega pühitud.
Kindlasti aitas sellele kaasa asjaolu, et Raeküla majade akendele ja väravatele kogunes hulgaliselt kaasaelajaid. Paljud laulsid kaasa ja tervitasid meid hüüetega laadis «Elagu Eesti poisid!» Usun, et ma ei eksi, kui väidan, et nii mõnigi naine poetas pisaraid. Ja muidugi näisid meile lehvitavad tüdrukud eriti ilusad ja armsad. Justkui oma õed... Või pigem ikka pruudid.
Vaimustus oli nii võimas, et tundus, nagu oleksime tõusnud taevasse. Nagu polekski me oma higistes kehades meie ise, vaid hoopis keegi, kes ei kuulu sellesse maailma. Nagu oleksime ärganud nõidusunest.
Sellises eufoorias marssisime kogu tee Raekülast Pärnu südalinna, lauldes ainult ühte laulu, seda üha korrates. Kuni saunani, kus suikusime taas tavaellu.
Sel teel ei kuulnud me ühtegi halvustavat häält ega näinud ühtegi mossis nägu. Meie marsil – sisuliselt ju meelsusdemonstratsioonil, ei olnud minu teada ka mingeid halbu poliitilisi järelmeid.
Laagris oli aga järelm see, et meie umbkeelne jupijumal hakkas sageli kraaksuma: «Pesnju! Davai sa vaabaks!»
Paraku lõppes see laager meile ikkagi kurvalt – üks kaasvõitleja uppus viimastel laagripäevadel Reiu jõkke. Seetõttu oli Tallinna tagasisõit nukker.
Oma hilisemas tööelus olen eelpool kirjeldatud ekstaasipuhanguga võrreldavat tundnud vaid harukorril, nt pidades kõnet oma õpetaja Agu Aarna büsti avamisel; unes välja mõeldes (ja lahendades!) teatavat protsessi kirjeldava võrrandisüsteemi, mille kallal olin ilmsi mitu nädalat pead murdnud; ning pidades 2013. aastal TTÜs oma viimast loengut «Teadus ja unelm».
Võib-olla on kaasmarssijate hulgas neid, kellel on samast sündmusest vähem kirgas või teistsugune mälestus. Selles mõttes on kirjapandu siiski minu lugu.
Leevi Mölder: TTÜ Üliõpilane 1952–1957 , labori juhataja ja aspirant 1957–1962, vanemõpetaja ja dotsent 1962–1973, professor alates 1973, emeriitprofessor alates 2000.