Neeme Korv: suhtlemispuue

Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

Vaadates kõrvalt viimasel ajal kerkivaid probleeme ja kuulates murelikke inimesi, kes lehetoimetusse helistavad, tekib vägisi mulje, et suur osa ühiskonnast on korraga invaliidistunud. Näib, et järjest enam küsimusi ja konflikte saab alguse lihtsast asjast: enam ei osata, ei julgeta või pigem ei tahetagi vahetult suhelda.

Suhtlemispuue avaldub laias skaalas, olgu teemaks meditsiin, monopoolne energia­ettevõte, pensionisambad vm. Inimene, kes püüab oma murega asutuselt või institutsioonilt abi saada, on tülikas. Keegi, kes raiskab kellegi kallist aega (mis on ju raha, eks ole!). Arvatavasti pärsib just suhtlemispuue ka igatsetud kodanikuühiskonna arengut, sest netis «meeldib»-nupule vajutada on tunduvalt mugavam kui koos kuhugi välja rupjama minna.

Mõneti on olukord vastuoluline, sest kas meil ei ole siis inimajaloo parimad suhtlemisvõimalused? Kas ei tee me päevad läbi muud, kui suhtleme erinevates keskkondades? Paradoksaalsust suurendab veelgi asjaolu, et suhtlemise hõlbustamiseks on ametis sadu inimesi, kes kvalifikatsiooni järgi on vastava ala asjatundjad. Sageli näib paraku, et nende peamine ülesanne ongi hoopis viimasedki vahetu suhtluse riismed hävitada.

Kui kiirtoidukett McDonald’s, nagu eilse Postimehe majandusosast lugeda võis, hülgab senise teeninduse, asendades inimesed (esialgu mõnes töölõigus) masinatega, võib seda võtta kui loomulikku arengut. Vahet pole, ega teenindaja naeratus ju selle maitset muuda. Ja naeratuse hinna saab üsna ruttu sendi pealt välja rehkendada. Kuid kogu maailmale ei tohiks läheneda burgeribisnise võtmes.

Vahetu suhtlus, nii nagu kahe poole vahelist teabevahetust teoorias nimetatakse, on nagu premium-toode – kiireim, läbipaistvaim, ausaim... Ja kui vahest mitte alati efektiivseim, siis kahtlemata kõige inimlikum. Me ei ole lõppeks ju veel ise arvutid, vaid inimesed ning vahetu sõna võib olla imerohi.

Mida siis ette võtta? Koolitajaid, kes vahetust suhtlemisest raamatuid kirjutavad ja õppepäevi läbi viivad, on küllaga. Vahest peaksime neile massiliselt lisateenistust pakkuma?

Siinkirjutaja meelest on olulisem siiski laiem mõistmine, et vahetut suhtlemist ei tuleks uute kommunikatsioonivõimaluste lisandudes välja lülitada. Meeldiva isikliku kontakti tõhusust ei osata tihtipeale hinnata ning selle rõhutajas nähakse e-süsteemide (või lausa kogu progressiivse inimkonna) vaenlast. Tõsi – virtuaalilm üritab vahetut suhtlust lämmatada, kuid me ei tohiks sellel juhtuda lasta. Digitaalse haigusloo olemasolu ei peaks ju ära kaotama lahket arsti.