Väitlusselts: ühes koolis katsete lubamine diskrimineerib teist

Marleen Pedjasaar ja Kaspar Kelder (paremal) online-väitlemas. Foto: Margus Ansu

Eesti väitlusseltsi võistkond leiab tänase online-debati lõppsõnas, et ühtedes koolides 1. klassi astumise katseid lubades ja teistes keelates tegeleme diskrimineerimisega, mis soosib koolide tasemekõikumisi, mitte ei kõrvalda neid.

Täname vastast meeldiva väitluse eest ja võtame selle omalt poolt kokku kahes punktis.

1. Spetsialiseerumine põhikooliastmes

Küsimus katsete korraldamise privileegi andmisest jaguneb tegelikult kahte kategooriasse.

Esiteks, rääkides muusika või kunsti süvakallakuga koolidest, oleme veendumusel, et nii varajane spetsialiseerumine ei ole avaliku haridusasutuse raames vajalik. Koolikohustuse kehtestamise idee on lastele anda kindel, eluks ettevalmistav alus. Seega võtab riik ka vastutuse seda ühtlase ja võrdse süsteemi alusel tagada.

Teiseks oleme rääkinud koolidest, kes arvavad, et tunnustatuse tõttu võivad nad endale meelepärased õpilased oma ridadesse selekteerida, samal ajal kui teistel koolidel ei tohiks, oponendi sõnul, seda eelist olla.

Riigina ei tohi me astuda aktiivset sammu olemaks teatud avalike koolide suhtes diskrimineeriv - selline meelestatus loobki ebaühtluse haridussüsteemis, millele meie oponent ei ole osanud pakkuda muud lahendust, kui koolide täiustamine, mis ei ole kuidagi seotud katsete säilitamisega.

2. Elukohajärgne koolivalik

Praegu valitseb süsteem, kus mõned koolid kasutavad hoolimatult ära neile antud lisaõigusi ning loovad seeläbi olukorra, kus vanemate soov «parimat» saada põhjustab lastes ebatervet pinget (tõestus) ja röövib osadelt võimaluse kodulähedases koolis käia.
Positiivse alternatiivina näeme katsevaba esimesse klassi astumist. See lahendaks eelpool mainitud probleemid ning kaotaks riigipoolse aktiivse positsioonivõtu, et mõned lapsed peavadki halvema kvaliteediga haridust saama.

Loomulikult eksisteerib selliste otsuste puhul üleminekuperiood, kus võib esineda olukordi (nii paratamatuid kui petlikke), mil kool ei saa kõiki piirkonna lapsi vastu võtta.

Seda ei saa aga klassifitseerida katastroofiks, vaid loomulikuks siserände osaks, millele on lahendus järgmisesse piirkonnakooli suunamine.

Kokkuvõtteks ütleme, et oponendi seisukoht lühiajaliste katsete vajalikkusest ei ole piisavalt põhjendatud, kuna meile pole pakutud adekvaatset määratlust selle kestvusele ning pole näidatud, kuidas see lahendab vastase rõhutatud probleemi - koolide ebaühtlase taseme.

Mõlema osapoole lõppsõnade avaldamisega on tänane online-väitlus lõppenud. Väitlusseltsi võistkond ei esinda debattides isiklikke seisukohti.