EKI keelekool: keelest ja grammatikatest

Eesti õigekeelsussõnaraamat ehk ÕS Foto: Mihkel Maripuu

Kui mõelda sõnale grammatika, siis tulevad ilmselt paljudele esimese asjana meelde õigekiri, silbitamine, välted ja teised koolis õpitud keelereeglid. Sel sõnal on siiski märksa laiem tähendusala.

Grammatika all võib mõelda (ema)keele kõneleja sisemist teadmist selle kohta, kuidas keel «töötab». Mida kõike valdab emakeele «omanik»! Pikemalt juurdlemata teab keelekasutaja, kuidas tema emakeele häälikud õigesti kokku kõlavad, sõnavormid muutuvad ning lauseteks vormuvad. Sellisest keeleteadmisest veel laiema mõistena võib käsitada keeleteavet, kuhu kuulub hulgaliselt keelega seotud infot, näiteks keele kujunemislugu, selle seosed kultuuri ja reaalsete kasutussituatsioonidega ning suhestumine teiste tajuprotsessidega. Keeleteadmise ja keeleteabe abil saame teadlikumaks nii meid ümbritsevast maailmast kui ka iseendast.

Ükskõik millist keelt kirjeldades on vältimatult taustal keele süsteemsuse oletus – keeleuurija ülesanne on need reeglipärasused välja selgitada. Sõnastatud reeglid ise teenivad erinevaid eesmärke. Nii on üks grammatikareeglite määratlemise sihte seotud suunistega n-ö lubatud või soovitatavast keelest. Need reeglid kirjeldavad enamasti kirjakeele seaduspärasid ning on suunatud katma eriti just keelehoolde ja keeleõpetuse vajadusi. Sedasorti grammatikat võib nimetada ka normatiivseks.

Üldisemast keeleteaduslikust seisukohast kujutab keel endast loomulikku väljendusvahendit, millele kui uurimisobjektile saab läheneda väga erinevatest teoreetilistest vaatenurkadest ning erinevaid metodoloogilisi tööriistu kasutades, sealjuures «õigele» ja «soovitatavale» hinnangut andmata. Sellist grammatikat on kombeks nimetada deskriptiivseks. Aga ka kirjeldav grammatika suudab haarata kõigest mingit osa inimkeelest, ja kõige kogenum keeleprofessor võib pika karjääri lõpul olla sunnitud tõdema, et keelt kokkuvõttev määratlus jääb käeulatusest välja. Keel kui selline on lihtsalt alati rohkem, kui ükski normatiivne või deskriptiivne grammatika suudab ära seletada – see on isiklik ja samas kollektiivne keeleteadmine, mis lisaks on veel pidevas muutumises ning kontaktis teiste keeltega. Eks püüdke siis sellest kõigest sotti saada!

Mulle meenub omaenda isikukeele kujunemisloost eredalt seik, kus mingil hetkel eelkoolieas olin kindel, et sõna rong hääldatakse ja kirjutatakse t-ga, trong. Seda püüdsin (tulutult) selgeks teha oma samaealisele onutütrele ning kuigi sain pikapeale aru, et teised ei pruugi seda asja nõnda näha, olen siiani veendunud, et minu variant kõlab põrgulikumalt. Pakuksin, et lapse keele kujunemine ongi täis sedasorti põrkumisi idiolekti ja üldkeele vahel.

Lõpetuseks tõden rõõmuga, et kuigi me teame keele olemuse ja toimimise kohta juba nii mõndagi, on selle inimese ehk hiilgavaima leiutise kohta avastada veel väga palju.