Suured allahindlused Ülemiste keskuses. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Elan juba viiendat aastat Eestis, aga seniajani ei suuda seda maad lõpuni mõista, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Ma ei suuda mõista, miks Eestis ei ole kogu nõukogudejärgse ajajärgu jooksul loodud kaubaparadiisi. Kauplustes näha olevad hinnad ei rõõmusta kuidagi silma ega hinge. Aga ka kaubavalik on täiusest kaugel. Paljud maailmas tuntud tootemärgid meie kaubandusvõrgus puuduvad. Kui tellid näiteks nõudepesumasina, teatatakse kaupluses viisakalt, et see jõuab Poolast lattu kahe nädala pärast. Raamatukapp tuuakse Soomest, köögimööbel jõuab Tallinna kuu ajaga Saksamaalt või kahe nädalaga Itaaliast.

Seepärast ongi Eestis nii popp käia ostlemas naaberriikides: Venemaalt tuuakse nõusid, pesu, ravimeid, Valgevenest rõivaid, mööblit, mänguasju, Lätist alkoholi, toiduaineid, kosmeetikat, naiste aksessuaare, Rootsist autosid.

Eesti ostutuurid muutuvad iga aastaga aina menukamaks. Samal ajal kardavad Eesti jaemüügiketid konkurente nagu tuld. Saksa kauplusteketi LIDL kava avada Eestis oma poed tekitas siinsete tootjate ja müüjate seas tohutut ärevust, sest Saksamaal on igas selle keti säästuklassi poes kauba hind ja valik selgelt etem kui Prismal, Maximal, Grossil või Rimil, rääkimata juba Konsumist.

Mõne aja eest korraldasin enda õpilaste seas küsitluse, et selgitada välja, millisel põhjusel nad võiksid Eestist lahkuda. Peaaegu 90 protsenti tõi põhjusena välja käärid kõrgete hindade ja madala palga vahel.

Veel ei mõista ma seda, miks teeb Eestis president ülesande moodustada valitsus nii lühinägelikele poliitikutele, kes praegu riiki «valitsevad». Mind näiteks on üdini vapustanud valitsuse maksupoliitika.

Aasta tagasi kirjutasin, et tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski ettepanek asuda alkoholismiga võitlema aktsiisi tõstes on tee, mis viis omal ajal Nõukogude Liidu lagunemisele ja igal juhul valik, mis toob Eesti majandusele kahju. Ennustasin, et avatud turu tingimustes sööstavad Soome turistid ostma odavat õlut Lätist ja Eesti eelarve kannatab rohkem kui võidab. Läks vaja terve aasta, et Eesti valitsus samuti veenduks, et minu «must» prognoos oligi õige. Nüüd tunnistavad valitsusliikmedki, et võimuliit alahindas piirikaubanduse mahu kasvu võimalust – see aga kasvas aastaga 30 protsenti. Eesti ostjad ja Soome turistid kiirustasid Läti piiri ääres avatud kauplustesse ega viinud sel moel sinna mitte ainult aktsiisi, vaid ka osa Eesti kaupluste tulust.

Aga jah, kes olen mina, tavaline külaline Venemaalt, nagu on mind nimetatud, ja kes on valitsuskoalitsiooni liikmed? Ei saa ju mina olla kõigist targem ja läbinägelikum? Või ometi saan?

Näiteks veendusin, et keskerakondlaste-sotsialistide ning nende külge haakunud Isamaa ja Res Publica Liidu valitsus ei tunne sugugi masside psühholoogia põhitõdesid.

Jüri Ratas, Mihhail Korb ja Jevgeni Ossinovski lootsid asjata, et maksuvaba miinimumi tõstmine 500 euro peale muudab inimesed õnnelikumaks ja toob nende erakondadele valijate lisahääli.

Ja veel milliseid ponnistusi tegid keskerakondlaste ja sotsialistide ideoloogid valijate veenmiseks, et kurja tõotavatest reformierakondlastest lahtisaamise järel on Eesti ees viimaks ometi avanenud tee ühiskondlikule õitsengule! Ent Stenbocki maja asukad unustasid (või ei teadnudki?), et rahvas on alati ja ikka olnud valitsusega rahulolematu.

Kümme inimest, kes maksureformist võidavad, vaikivad, aga see üks, kes on rahulolematu, karjub nii valjul häälel, et lämmatab kõik muud helid. Nii läkski.

Valitsus asuski kiiresti oma sõnu sööma ja valmistab juba ette seadusemuudatusi töötavate pensionäride maksustamise muutmiseks. Valitsusel on hädasti vaja mõista üht lihtsat asja: armetute palukeste eest ei saa loota rahva tänulikkust. Inimesed olid, on ja jäävad alati kindlaks, et saavad valitsuselt vähem kui väärivad. Seda enam, et poehindade kasv nullib niigi kogu pensioni-, palga- ja toetuselisa.

Paraku pole seni valitsevas koalitsioonis, eriti aga Keskerakonna juhtide ridades sugugi näha, et nad reageeriksid adekvaatselt ilmselgele kriisile.

Olukord on suisa koomiline, sest keskerakondlased tuletavad praegu oma refleksidega kangesti meelde «kollektiivset Putinit», kelle suust kõlas omal ajal unustamatu sofism.

Kui Vladimir Putinilt küsiti, miks ta ei taha Venemaa vägesid Donbassist välja tuua, vastas Venemaa president: esiteks meie vägesid seal ei ole, aga teiseks, kui me sealt välja tuleme, algab seal veresaun. Samamoodi teatavad praegu keskerakondlased, kui neilt päritakse, miks erakonna populaarsus aina kahaneb: esiteks meie reiting kasvab, aga teiseks on kõiges süüdi meie vaenlased, kes kritiseerivad Keskerakonda ja valitsust. Ma mõistan, miks Putin püsib võimul – see on ikka Venemaa! Aga ma ei mõista, miks ebaadekvaatsed poliitikud juhivad endiselt Eestit?

Eesti maa ja rahva mõistmiseks läheb veel aega

Veel ei mõista ma, miks Eestis peljatakse eredaid värve ning ehitatakse halle, musti ja roostekarva maju.

Ma ei mõista, miks rahvast ei usaldata nii palju, et inimesed saaksid presidenti otse valida.

Ma ei mõista, miks Süüria põgenikesse suhtutakse Eestis palju sallivamalt kui Venemaa põgenikesse, võimaldades neile riiklikul tasandil üürikorterid, mida teiste puhul kaugeltki mitte ei tehta.

Ma ei mõista, miks Narva raudteejaama – see on ju värav Eestisse ja Euroopa Liitu! – ei rekonstrueeritud enne vabariigi juubelit ja eesistumist Euroopa Liidus. Ma olen korduvalt kuulnud; kes sa selline oled, mingi põgenik Venemaalt, mis õigusega sa üldse midagi Eesti elu kohta arvama kipud? Matemaatikast on tuntud üks paradoks: kui oled süsteemi sees, ei saa seda mõista. Mõistmiseks tuleb süsteemi vaadelda väljastpoolt. Nii ma seda Eestit vaatangi … juba viiendat aastat vaatan.

Veel ei suuda ma mõista, kuidas üks pisike Venemaa kubermang, millel polnud omariiklust ega relvajõude, suutis saja aasta eest välja kuulutada iseseisvuse ja lüüa Vabadussõjas Punaarmeed.

Ma ei suuda mõista, kuidas see tilluke riik suutis püsima jääda Teise maailmasõja verest nõrguvas hakklihamasinas ega kaotanud Nõukogude okupatsiooni pikkade aastate kestel kultuuri- ja rahvusidentiteeti.

Ma ei suuda mõista, kuidas Eesti suutis 1991. aastal selle iseseisvuse jälle taastada, ilma et oleks kokkupõrkes surmatõmblustes Nõukogude režiimiga kaotanud ühtegi inimest. Eriti veel kuna Moldovas, Kaukaasias, Kesk-Aasias ja meie naabrite Leedu ja Lätigi juures valati verd ja hukkusid inimesed.

Ma ei suuda mõista, kuidas kunagisest talude maast sai kiiresti e-riik ja maailmatähtsusega IT-riik.

Ma ei suuda mõista, kuidas Eesti suudab säilitada enesevalitsust nii agressiivse naabri kõrval ja eirata külmavereliselt kõiki Venemaa vaenulikke väljaasteid.

Aga eks selles kõiges seisnegi Eesti unikaalsus.

Küllap elan veel mõnda aega Eestis, et üritada mõista seda maad ja rahvast. Aga juba praegu tean kindlalt, et eestlased, venelased ja teised Eestis elavad rahvad tahavad üht – rahu ja headust.

Sel laupäeval tähistame riigi esimest 100 aasta juubelit. Las ajalugu kannab annaalidesse veel 100 sellist juubelit! Soojendagu elu jaheda Läänemere kaldal inimliku sõpruse soojus ning tuginegu see elu õiglusele ja aususele! Õitsegu väljadel sinavad rukkililled, tiirutagu sinetavas taevalaotuses vilkad pääsukesed, sädelegu kullakarva liivaluited, mühagu männimetsad, punetagu jõhvikais soosiilud, sillerdagu kristallpuhta veega jõed ja järved, inimene aga astugu sammuke lähemale loodusele ja ammutagu lõppematut jõudu Eesti mullast ja maast! Õnne ja armastust kõigile! Ilusat pidupäeva, kallid Eesti elanikud!

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.