Rein Ruutsoo: Kreml ei pea Eestit venetumise vääriliseks

Rein Ruutsoo. Foto: Stanislav Moshkov

Kreml on Eestit ja Soomet alati hoidnud eri «kastides», kirjutab Tallinna Ülikooli professor Rein Ruutsoo.

Ajalugu näib olevat ammendamatu kullaauk, mille toel mingi probleem loodetakse muuta arusaadavamaks või sildistada tähelepanu äratavalt.

Hitleri Saksamaa liitlasena (ehkki viimast alt vedades) ja seega Teises maailmasõjas kaotajate poolele jäänud Soome pidi taluma ülekohtuseid alandusi ja maksma pööraseid reparatsioone.

Kuid minu arvates suutis meie ühise suure naabri poolt süstemaatiliselt ja jõhkralt vägistatu pöörata kõrge hinna oma kasuks. Kangelasliku väljarabelemisega edendati suurtööstust ja läbiti poliitikakunsti meistriklass.

Muidugi leidus Soome poliitikute seas neidki, kes soetasid endale kotiryssä ehk kodutibla, kelle toel loodeti edendada karjääri. Oli ka ärimehi, keda meelitas Venemaa põhjatu turg.

Soome ajaloolastel on põhjust seda alanduste aega käsitleda võtmes «Kui rahvas oli käpuli». Kuid niinimetatud soometumises on minu täna mõtet näha eelkõige õppetundi.

Maailmapoliitika tänases päevas puuduvad Eesti nii-öelda venetumiseks vähegi nähtavad eeldused.

Esiteks, Eestis ei ole tollal Helsingist poolesaja kilomeetri kaugusel laiutanud Hanko sõjaväebaasi ja teiste rünnakukeskuste laadseid naabri tugipunkte, mida saaks kasutada meie santažeerimiseks.

Teiseks. Ideoloogilise vastasseisu kontekst on absoluutselt erinev. Soomlasi manipuleeriti neile sisendatud süüga spekuleerides. See toetus Jätkusõjas arendatud Suur-Soome idee, vene sõjavangide väidetava kohtlemise ja nii edasi nina alla hõõrumisele. Soomlasi sunniti end (!) koguni Talvesõjas süüdistama. Eesti riigil pole sedalaadi süüdes osa isegi siis, kui näiteks Judenitši armee huku ümber tahetakse tolmu üles keerutada. Samuti pole kahtlust, kes oli Teise maailmasõja vallandajate hulgas keskne algataja, kes mõrvas ja küüditas silmitult naisi ja lapsi ja nii edasi. Teiste sõnadega on selge, kes peaks tegelikult lepitust taotlema ja reparatsioone maksma.

Kolmandaks. Tollases maailmas oli «igavesti elava» Lenini õpetusel veel lööki. Sõprus – kommunistliku tuleviku lipukandja – Venemaaga, toetus seal naiiv-utopistlikule maailmavaatele. Soomes loodi küllaltki teokas (muidugi Kremli rahastatud) kommunistlik partei. Isegi niinimetatud vasakpoolsed sotsid jagasid usku kommunistliku Venemaaga (seda peitnimi Nõukogude Liit ju oli) ühisest saatusest ja tulevikust. Meie hulgas oli «tõsiusklikke» ülivähe, sest praktika paljastas kohe, et tegemist oli räige pettusega.      

Neljandaks. Vältimatute ühisprojektide nagu Saima kanali laevatamise kõrval kasvas reparatsioonidest välja laiaulatuslik ja kõigile tulus koostöö majanduse vallas. Eestis seevastu arendati koloniaalmajandust.

Sedalaadi utoopiatest ja huvidest põimitud ämblikuvõrgustikku sidus poomisnööriks tollase Venemaa loodud «rahuvõitleja» kuvand (just Lenini vaimus – «me poome kodanluse nööriga, mille nad meile ise müüvad»). See kuvand aga maksis Moskvale kätte sellega, et Soome najal tuli kohe saabuvat rahu ja ka õnne lavastama. Soome aga suutis end võidelda «õnneliku Põhjala» riikide hulka. 

Meile võiks Soome kohanemise-ellujäämise poliitika üheks maamärgiks olla Soome poolt 1980ndate lõpul Eesti suunas harrastatud poliitika. President Mauno Kivisto (muuseas ka Jätkusõja veteran!) loomulikult hoidis, nagu Mihhail Gorbatšovi uskunud poliitikud laiemalt, viimasega häid suhteid. Soome ametnikud aga toetasid «kultuuritöö» sildi all meie vabaduspüüdlusi kõigist rahvastest kõige rikkalikumalt! Lõpuks maksavad siingi teod ja hoopis vähem retoorika!

Täna pole Eesti varjatud alistamise poliitika eduks just palju eeldusi.

Esiteks. Majanduslikud mõjutushoovad on Venemaa ise topelttollide ja muu sellise poliitikaga ära õõnestanud. Muidugi, ettevõtjatelt kostab aeg-ajalt (eriti nende suust, kes on Venemaa eliidiga perekondlikult seotud) valju nurinat just Eesti valitsuse (!) suunas, kes peaks nagu mingit leplikumat (kas venetuvat?) poliitikat ajama. Mõistuspäraselt toimiv ettevõtja aga teab, et totaliseeruvas riigis teeb investeering temast peatselt Venemaa presidendi Vladimir Putini pantvangi ja väljapressimisohvri.

Teiseks. Milles võiks seista impeeriumit taastava ideoloogia veetlus? Moskvast kostvad «helge tuleviku», Venemaa suuruse taastamise lubadused on ju pettus. Nii on enamikule meist kuulduv vastiku kõlaga hääl kui hoiatav meenutus okupatsioonist.

Saksamaal ja mujalgi oleks inimsusevastase poliitikaga solidariseerumine lõpetanud poliitiku karjääri. 

Paraku pole see kõigiga nii. Nii osutab üks poliitikute rühm Putini Venemaaga üsna tugevat solidaarsust.

Mõni on koguni soetanud endale isikliku kotiryssä ja toimetab Putini poliitika avaliku suuvoodrina. Kõige jälgim märk sedalaadi solidaarsusest on küüniline demagoogia, millega varjati soovi mitte anda toetust okupatsioonirežiimi kordasaadetud inimsusevastaste kuritegude hukkamõistule! Kui palju oli selles silmakirjalikus vingerdamises isiklikku veendumust, kui palju «silma tegemist» oma valijatele, sealhulgas ka sponsoritele, pole lõpuks tähtis. Toimunu on üheselt häbiväärne. Saksamaal ja mujalgi oleks inimsusevastase poliitikaga solidariseerumine lõpetanud poliitiku karjääri.   

Kuid veelgi tõsisem näib tõik, et Keskerakond tervikuna on sedalaadi küünikute tegelaste pantvang. Neile on oma vaadete levitamisele kujunenud vaikiv tugipunkt. Ma pole kuulnud ühtegi kriitilist sõna parteikaaslaste suhtes, kes jäid kõigiti solidaarseks naiste, laste ja vanurite kallal korda saatnud julmuritega. Poliitika on kompromisside kunst. Kuid paljusid Eesti elanikke isiklikult solvanud euroopalike põhiväärtuste (need teod on ju seal hukka mõistetud!) reetmine viib usaldust kogu parteilt. Kui kaugele ulatub seda vaikiv solidaarus? Milliseid vorme see veel võtab. Kas Putini kliendi, massimõrvar Bashar al-Assadiga semutsemine ei tekita kelleski küsimusi? Kui nii, kas sellest võib venetumise välja lugeda?

Nii kaua, kui Putini eneseküllane Venemaa ei ole huvitatud venetumise kultiveerimisest, see tähendab «kohanduvale allaandmisele» tõukamist kaalumisväärseks poliitikaks, ei ole paralleelidel Soome praktikatega suuremat tunnetuslikku väärtust. Kuid näib, et Kremlis Eestit – «niigi ebaõnnestunud riiki» – sedalaadi balansseeritud taktika väärilisena tunnustamist ei peeta.

Sellega seoses tuleb meelde, et sedalaadi ülbusel ja enesekindlusel on teatav traditsioon. 1980ndate aastate lõpul kandis üks KGB poolt Baltimaade vabadusliikumiste neutraliseerimiseks arendatud projekt «Finlandiseerimise» koodnime. Vabadusevõitluse etapil, kui meie tulevik oli veel väga tume, oli sellel eeldusi ka toetajaid leida. Kuid Kreml on Eestit ja Soomet alati hoidnud eri «kastides». Siiski, Soome tollasel poliitikal on igal juhul eduka vastupanu klassikasse kuuluva õppetunni kaal.