Priit Pullerits

FOTO: Tairo Lutter

Ainult üks variant on ükskõik millise ürituse korraldajale hullem sellest, kui ta peab ürituse force majeure’i mõjul ära jätma. See on juhtum, kui mõni tema korraldatud üritusel sureb.

Nagu teada, juhtus just nii pühapäevasel Tartu maratonil, mis kõigi eelmise kahe aasta force majeure'ilike takistuste ehk lumenappuse tõttu sai seekord viimaks ometi toimuda täispikkuses, 63-kilomeetrisena. Too suusasõit jäi elu viimaseks Tartu Ülikooli professorile Rein Ahasele, kogenud suusahundile, kel oli viimase kahe kümnendi Tartu maratonidest vahele jäänud ainult üks.

Igal traagilisel surmal on oma põhjus, sageli spetsiifiline, mille pealt ei maksa edaspidiseks midagi põhjapanevat üldistada. Ent samas oleks ülekohtune ja ebaõiglane, kui keegi pühapäevasest tragöödiast mitte mingeid järeldusi ei tee.

Oma 63 kilomeetriga on Tartu maraton Worldloppeti kahekümne maratoni hulgas pikkuselt neljas. Tänavu sõitsid kiiremad seda kauem kui kolm tundi. Tavalised harrastajad pidid arvestama umbes viie-kuue tunniga. See on üüratult pikk pingutus, isegi kui kogu aeg mitte pingutada. Sellise pika pingutuse talumiseks tuleb palju treenida. Käesoleval talvel pole see olnud suusatades eriti võimalik. Kunstlumega rajad said enamikus kohtades valmis alles kuu aega tagasi. Nii lühikese ajaga enamik end kauakestvaks pingutuseks valmis ei treeni.

Professor Ahase selle talve suusakilometraaž, nagu tema tuttavad teavad, jäi 70 kanti. Aga leidus ka neid, kes läksid Tartu maratonile olematu suusakilometraaži pealt, näiteks Tartu linnasekretär Jüri Mölder. Ta on kuulnud, et noid nullimehi tuli starti teisigi. Ise jätsin seekord osalemata, sest pidasin lumevaesest talvest tingitud vähem kui 300 treeningukilomeetrit ebapiisavaks, et läbida Tartu maraton talutava enesetundega.

Muidugi oli kahju loobuda. Ent arusaadav, miks paljud teised läksid starti, olgu treenitus pealegi kasin: sest nii Tartu maratonist kui teistest sedasorti pikkadest katsumustest, ennekõike maratonijooksudest, on kujunenud prestiižiüritused, kus peab end tegijana näitama. Nood näitajad minetavad hurraaga stardijoonele asudes võime oma võimekust kriitiliselt hinnata. Järelikult peaks keegi teine neile aru pähe panema. Aga kes?

Vähemasti Tartu maratoni puhul on asi lihtne. Enne seda on igal talvel kavas kolm Estoloppeti maratoni, mille võiks muuta Tartu maratoni eelseks küpsuseksamiks. Lühidalt: Tartu maratoni 63-kilomeetrisele sõidule pääsevad vaid need, kes on eelnevalt samal talvel läbinud vähemalt ühe Estoloppeti maratoni pika, tavaliselt 42–45-kilomeetrise distantsi (v.a Eesti koondislased ja suusaliidu litsentsiga sportlased). Siis saavad nad aegsasti maitse suhu, mida tähendab pikk suusasõit, ning mõtlevad saadud kogemuse pealt järele, kas tasub 63 kilomeetrit kergekäeliselt ette võtta. Küllap sunnib nn küpsuseksami nõue ka aegsasti pisutki treenima, et end Tartu maratonil mitte pildituks pingutada.