:format(webp)/nginx/o/2018/02/22/7610865t1h05b0.jpg)
Väärtused on justkui toimetuleku retsept, mis on kujunenud vastusena iga põlvkonna nooruses aset leidnud sündmustele ja muutustele. Tänapäeva noortele pole osaks saanud vanemaid põlvkondi kujundanud traumaatilisi üleelamisi ning stabiilset majanduskasvu näinud Eestis on hakatud taas kõrgemalt väärtustama eneseväljenduslikke väärtusi, kirjutab sotsioloog Andu Rämmer.
Väärtused on inimeste suhtumist ja käitumist suunavad arusaamad, mis kujutavad endast nii oluliseks peetavaid eesmärke kui ka nende eesmärkide saavutamiseks õigeks loetavaid viise. Nii eestlaste kui ka teiste rahvuste väärtushinnanguid on tugevasti kujundanud varem läbi elatud sündmused.
Möödunud sajandi viimastel kümnenditel Eestis tehtud noorte töö- ja haridusväärtuste uuringud tõid ühelt poolt esile individualistlike püüdluste suureneva eelistamise ühiskondlikele ideaalidele, teiselt poolt väärtustati ka ainelisi väärtusi vaimsetest märksa enam[1]. 1990. aastate alguses hariduse omandanud noored hindasid nõukogude aja noortest märksa madalamalt hariduse üldkultuurilise rolliga seonduvat väärtust (mõista elu ja sündmusi maailmas) ja altruistlikku väärtust (kasulikkus ühiskonnale). Samal ajal said nende jaoks tähtsamaks sotsiaalse positsiooniga seotud väärtused (prestiiž, karjäär) ning ainelise heaoluga seonduv (materiaalne kindlustatus). Rahvusvahelise väärtusuuringu[2] tegija Ronald Inglehart leidis, et samasugust laadi väärtuste muutused on leidnud aset kõigis endistes sotsialismimaades.
Väärtuste muutust kujundavad tegurid
Tema sõnul sõltub väärtushinnangute muutumine majandusarengust ning seda kujundavad ka ühiskonna kultuurilised, ajaloolised ja religioossed minevikukogemused. Sellal kui pikka aega põhjalikult uuritud Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika heaoluühiskondades on igas järgnevas põlvkonnas suurenenud individuaalset sõltumatust, poliitilist aktiivsust ja sallivust toonitavate eneseväljenduslike väärtuste tähtsus, muutusid 1990. aastate alguse poliitiliste ja majanduslike muutuste tõmbetuultes olnud maades oluliseks materiaalse ja füüsilise turvatundega seotud toimetulekuväärtused.
Väärtuste kujunemisel räägitakse nende põlvkondlikust iseloomust, sest eri põlvkondade väärtusi on kujundanud eelkõige nende nooruseas aset leidnud sündmused. Seetõttu ongi nooruses samu ühiskondlikke sündmusi läbi elanute väärtused eakaaslaste omadega sarnased.
Põlvkondlikkuse kõrval mängib väärtuste kujunemises tähtsat rolli ka ühiskondlike olude muutumine. Kui varem enesestmõistetavateks peetud väärtused muutunud oludes enam adekvaatseteks suunanäitajateks ei osutu, siis hakatakse otsima uusi toimetulekuretsepte. Uued arusaamad kujunevad inimestevaheliste arutelude käigus, kus varasemaid seisukohti võrreldakse uute alternatiivsete teadmistega, mis võiks aidata välja kujuneda muutunud oludes paremaks juhindumiseks vajalikel arusaamadel. Seesugused arutelud ei piirdu inimeste vahetu suhtlemisega, vaid sellesse on haaratud ka meedia. Mõttevahetuse käigus seostatakse muutunud olusid selgitavaid uusi teadmisi olemasolevatega, kuni kujuneb välja uues, muutunud keskkonnas toimetulekuks hädavajalik reeglistik.
Väärtuste põlvkondlikkus
Võrreldes lääne eakaaslastega on vanemad põlvkonnad Eestis kujunenud teistsugustes tingimustes. Kui Lääne-Euroopas kulmineerusid sõjajärgse majanduskasvu tingimustes sirgunud noorte eneseväljendusepüüded 1968. aastal mässumeelsuseni küündiva eneseteaduslikkusega, siis nende sotsialismimaades elavatele eakaaslastele tähistas samal aastal toimunud Praha kevad „kuldsete kuuekümnendate“ lõppu. Järgmist, Eesti taasiseseisvumise ajal parimas elueas olnud põlvkonda nimetatakse sageli võitjate põlvkonnaks, sest nad said võimaluse avardada ja kasutada kompartei võimu alt vabanenud ühiskonnas avanenud uusi võimalusi. Ühelt poolt olid nad küll lõpetanud kooli nõukogude ajal, teiselt poolt aga oli neil varasematest põlvkondadest parem haridus ja kuna nad polnud veel jõudnud nõukogude töömaailma sisse elada, said nendest ühiskonna ümberkorraldamisest suurima kasu lõikajad.
Sõjajärgse põlvkonna uuringud[3] näitavad, et nende tööväärtused püsisid keskhariduse omandamise järgsetel nõukogude aja kümnenditel suhteliselt stabiilsed. Küll aga pragmatiseerusid 1990. aastatel mitte ainult tollaste koolinoorte, vaid ka 30ndatesse eluaastatesse jõudnud võitjate põlvkonna esindajate väärtused. Kuna siirdeajal suurenes vanusest sõltumata nii tollaste koolilõpetajate kui ka võitjate põlvkonna seas seesuguste töö aspektide nagu sissetuleku ja töökoha kindluse väärtustamine, siis võib öelda, et ühiskondlikud muutused tõid kaasa materiaalsete väärtuste tähtsuse tõusu[4]. Samuti ilmnes mitmes taasiseseisvunud Eestis tehtud noorte tööväärtuste uuringus, et tüdrukud hakkasid siirdeajal poistest rohkem väärtustama töös avanevaid võimalusi ennast täiendada ja oma võimeid kasutada. Sellistes nihetes väljendusid nii naiste kiire kohanemine võistluslikuks muutunud töömaailmaga kui ka püüdlused end enesetäiendamise kaudu võistlusliku ühiskonna väljakutsete vastu paremini kindlustada.
Noortepõlvkondade võrdlevad uuringud annavad aimu sotsiaalsete muutuste järel ühiskonnas domineerima hakanud mentaliteedist, hoogsate sotsiaalsete muutuste ajal olid põlvkondadevahelised väärtuste muutused põlvkonnasisestest kiiremad[5].
Põlvkondlikud muutused tööväärtustes
Viimane üle-eestiline noorte tööväärtuste uuring[6] tehti Eestis 2016. aastal. Näeme jooniselt, et võrreldes 1980. aastate algusega hindasid nii 1990. lõpu koolinoored kui ka nende tänapäeva eakaaslased töö juures jätkuvalt väga kõrgelt materiaalset turvatunnet (teenimisvõimalused ja töökoha kindlus). Siirdeajal ühiskonnas domineerima hakanud edukultust esindavad viimastel kümnenditel tõusnud hinnangud ühiskondlikule prestiižile ja karjäärivõimalustele.
/nginx/o/2018/02/22/7610927t1hdda8.png)
Joonis. Muutused koolinoorte tööväärtustes 1983 … 1998 … 2016, (1– tähtsusetu … 4 – väga tähtis); keskmised hinnangud. Allikas: Põlvkonna Eluteed 1983; Eesti Koolinoor 1998; Koolinoor 2016.
Kuna viimasel kümnendil olid tõusnud ka hinnangud töös avanevatele enesetäiendamise ja oma võimete rakendamise võimalustele, siis võib öelda, et tänapäeva noorte seas on suurenenud ka eneseväljenduslike väärtuste tähtsus. Eneseväljenduslike väärtuste tähtsuse tõusu võib selgitada inimeste elustandardi paranemise ja stabiilsete elutingimustega.
Kui „võitjate põlvkonna“ väärtused olid kujunenud välja üha kiiremini stagneeruva nõukogude aja lõpuaastatel ja sõjajärgse põlvkonna kujunemisaastatesse jäid sõjajärgse hirmuõhkkonna varjud, siis noorima põlvkonna otsesed kokkupuuted nende vanemate noorusajal isikuvabadusi piiranud nõukogude õhustikuga on minimaalsed. Pigem on need vanemate põlvkondade kaudu vahendatud.
Noorima põlvkonna vanimate esindajate lapsepõlve jääb laulva revolutsiooni aegne tulevikuoptimism. Selle põlvkonna noori kujundavad tegurid on väga sarnased ka nende lääne eakaaslaste kasvukeskkonna omadega. Tõendust nende väärtushinnangute sarnasusele leiab mitmest rahvusvahelisest väärtusuuringust. 2014. aasta Euroopa Sotsiaaluuringu andmetel[7] oli poolehoid sisserändele suurim nooremate inimeste seas.
Kuigi vastuseis immigratsioonile oli suurim Eestis ja teistes endistes sotsialismimaades, ilmnesid suurimad põlvkondlikud erinevused rändehoiakutes just Eestis. Ka 2016. aasta Euroopa Sotsiaaluuringus väärtustasid noorima põlvkonna esindajad vanematest kaasmaalastest kõrgemalt eneseväljenduslikke väärtusi. Näiteks suhtusid nad leplikumalt sisserändajatesse, aga ka sellistesse vähemusrühmadesse nagu homoseksuaalid. Nad olid ka vanemate põlvkondade esindajatest rohkem valmis mõne poliitilise suunitlusega rühma tegevuses kaasa lööma.
Kust tulevad „lumehelbekesed“?
Sageli „lumehelbekesteks“ nimetatud noorte väärtushinnangute erinevusi vanemate põlvkondade omadest selgitavad kõige paremini muutused noortepõlvkondi kujundavates oludes. Kui nõukogude ajal tauniti „karjerismi“, siis tänapäeval on individuaalne edukus hakkama saamise mõõdupuu. Kuna 1990. aastatel osutus varem omandatud kõrgharidus elus edasi jõudmisel trumpkaardiks, siis on vanemad teinud oma elukogemusest lähtudes noortele ülikoolihariduse andmiseks kõik võimaliku. Neid on kasvatatud edukultuuri vaimus, seetõttu on nad enesekindlamad kui nende vanemad nooruses, väärtustavad töö juures kõrgelt selle sisukust ja huvitavust ning oma võimete rakendamist. Samas pole ka sissetuleku suurus ja töö olemasolu nende jaoks tähtsust kaotanud.
Paljudes peredes on noored võrreldes oma vanematega rohkem omapead kasvanud. Ühelt poolt vaadates on see tingitud majanduslikuks toimetulekuks kulutatud tööaja suurenemisest. Teisalt veedavad praegused noored iga päev suure osa oma ajast sotsiaalmeedias, mis suurendab nende individuaalsust veelgi. Samal ajal ei saa neid lugeda reaalsest elust irdunuks, sest nende kodanikuteadvus on tugev – erinevalt oma vanematest näevad nad vabatahtlikes organisatsioonides osalemises võimalust oma huvide eest seista. Samuti tahavad nad töö kõrvalt hobidega tegelda.
Kui paljudele praeguste noorte vanematele tõi 1990. aastate Eestis edu „õigel ajal õiges kohas olemine“ ja vanemate põlvkondade pakutava konkurentsi puudumine, siis praeguste noorte karjääri alustamise tingimused on palju keerulisemad. Kui 1990. aastatel piisas hea töökoha saamiseks juba ülikoolis õppimisest, siis nüüdsetel noortel erialase töö saamiseks enam ülikoolidiplomist ei piisa, vaid eeldatakse ka töökogemust, mida noorel alati võtta pole. Seetõttu ei vasta nende ootused sageli tööturu pakutavatele reaalsete võimalustele. Hakkama saamine kiireneva elurütmiga avatud ühiskonna esitatavate nõudmistega eeldab paindlikkust ja kiiret kohanemist, eelarvamused on pigem takistus kui edukust soodustav tegur.
Kuidas võiksid eestlaste väärtused muutuda?
Mitmes väärtuste uuringus on esile toodud, et väärtused kujunevad välja noores eas ning jäävad suhteliselt püsivaks seni, kuni edasisel eluteel ei tule ette traumeerivaid üleelamisi.
Inglehart selgitas lääne ühiskondades aset leidnud radikaalset väärtuste muutust sõjajärgse majanduskasvu käigus välja kujunenud noortepõlvkonna jõudmisega ühiskonna võtmepositsioonidele. See oli erakordne põlvkond, sest neil olid oma kujunemisaastatel vanematele kättesaamatuks jäänud individuaalsed valikuvõimalused. Nemad väärtustasid ka täisikka jõudes vanematest põlvkondadest kõrgemalt usaldust teiste inimeste vastu, soolist võrdõiguslikkust ja sallivust vähemuste suhtes, olid poliitiliselt aktiivsemad ning hindasid rahulolu tehtava töö eest kõrgemalt kui selle eest saadavat palka.
Kui Lääne-Euroopa heaoluühiskondades juurdusid sellise kultuurimuutuse tulemusel eneseväljenduslikud väärtused, siis tormiliste ühiskondlike muutuste käigus ebakindlust kogenud Ida-Euroopas liikusid 1990. aastatel väärtused vastassuunas, varasemast palju kõrgemalt hakati tähtsustama füüsilist ja majanduslikku turvatunnet. Hilisemate uuringute tulemused näitavad, et pärast poliitiliste ja majanduslike reformidega kohanemist on stabiilset majanduskasvu näinud Eestis hakatud eneseväljenduslikke väärtusi taas kõrgemalt väärtustama. Seetõttu pole ka üllatav, et tänapäeva noored, kes on esiteks jäänud kõrvale vanemaid põlvkondi kujundanud traumaatilistest üleelamistest ning teiseks tänapäeva ühiskonnakorraldusega paremini kohanenud, hindavad eneseväljenduslikke väärtusi neist kõrgemalt.
Seda, kas eneseväljenduslikud väärtused võiksid hakata ka eestimaalaste seas sama palju tooni andma kui Lääne-Euroopa heaoluühiskondades, on vara öelda. Praegu väärtustame eneseväljendusest kõrgemalt siiski turvatunnet ja toimetulekut. Uuringud näitavad, et kogu ühiskonda haaravad muutused väärtushinnangutes ilmnevad kõigepealt noorte seas. Ühiskonnas domineerima pääsemiseks peab väärtuste muutus olema püsiva iseloomuga ja haarama suurt osa ühiskonnast. Eneseväljenduslike väärtuste tähtsuse kasvuks on vaja ka pikaajalist majanduskasvu, mille näitajad pole meil siiski sõjajärgsete lääne ühiskondade omadeni küündinud. Samas vormivad nooremate põlvkondade väärtusteadvust ka ühiskonnas juba domineerivad väärtused, sest noorte kujunemist mõjutavad nii ühiskondlikud olud kui ka nende vanemad, õpetajad ja sõbrad.
Seega võib eeldada, et lähiajal jäävad eestlaste väärtused lääneeurooplaste omadest erinevaks, kuid majandusliku heaolu edenedes ja turvatunde kasvades muutuvad eneseväljenduslikud väärtused tähtsamaks.
Andu Rämmer läbis pärast psühholoogia magistrikraadi omandamist doktoriõppe sotsioloogias. Praegu töötab ta Tartu Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudis analüütikuna.
[1] Saarniit, Jüri 2000. Väärtusteadvus ja selle muutused. Eesti Noorsooraport: Eesti noorsoopoliitika ülevaade. Tallinn: EV Haridusministeerium, lk 217–225.
[2] Inglehart, Ronald 2006. East European Value Systems in global perspective. Hans-Dieter Klingemann, Dieter Fuchs, Jan Zielonka (toim) Democracy and Political Culture in Eastern Europe. Routhledge: Taylor and Francis, lk 67–84.
[3] Saarniit 2000
[4] Rämmer, Andu 2009. Eesti koolinoorte väärtused. Sutrop, M. jt (toim). Väärtused ja väärtuskasvatus: valikud ja võimalused 21. sajandi Eesti ja Soome koolis. Tartu Ülikooli Eetikakeskus, lk 83–117.
[5] Saarniit 2000
[6] Lamesoo, Katri, Ader, Angela 2017. Muutunud õpikäsituse rakendamise ja selleks erinevate valikute pakkumise seire korraldamine, sh gümnaasiumis valikkursuste rakendamise osas. Projekti raport. Tartu Ülikool, Haridusuuenduskeskus.
[7] Ainsaar, Mare, Beilmann, Mai 2016. Eesti elanikkonna hoiakud kolmandatest riikidest sisserändajate suhtes Euroopa Sotsiaaluuringu andmetes. Tartu Ülikool: Tartu Ülikool.