N, 8.12.2022

Teise aastasaja Eesti. Valdur Mikita: Emajõe pastöriseerimine

Valdur Mikita
, kirjanik
Teise aastasaja Eesti. Valdur Mikita: Emajõe pastöriseerimine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 40
Eesti mets.
Eesti mets. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Eesti käekäik järgmise saja aasta jooksul sõltub suuresti sellest, kuidas läheb maailma loodusel. Globaalseid konflikte kipub põhjustama järjest rohkem looduskeskkonna, mitte uskude erinevus. Loodusliku valiku surve inimkonnale kasvab.

Kõigepealt tahaks jahutada kõigi tublide kodanike entusiasmi, kes on hakanud uskuma, et Emajõe vabastuslahingutes on toimunud läbimurre. Keskkonnaküsimused ei ole selles vaidluses ilmselt sisuline argument.

Kuna Eesti looduskeskkond on Euroopa mõistes anomaalselt puhas, võib Emajõele ehitada tehase, mis toob endaga kaasa viie Tartu linna reostuse ja kogu see saast läbib ludinal kõik ettenähtud normid. Teadlastel jääb üle vaid käsi laiutada, sest uuringute tulemus on ette aimatav: tehas reostab kogu Emajõe vesikonda, ent kahjuks on jõe pastöriseerimine lubatud.

Olgugi et Emajõgi on oma suurte sooalade poolest Põhja-Euroopa väheseid puutumatult säilinud sisemaiseid märgalasid. Teiseks, kuna tehas ei kerki linna territooriumile, vaid selle külje alla, pole Tartul erilisi võimalusi kaasa rääkida. Kolmandaks on tehase rajamiseks olemas selge poliitiline toetus. Eestkõnelejad teevad küll mureliku näo, et nad on mures nii keskkonna kui ka avaliku arvamuse pärast.

Tegelikult teavad nad väga hästi, et neil on kõik trumbid taskus ja valida on ainult kahe variandi vahel: tehas tuleb kas teadlaste ja avaliku arvamuse toel või ilma selleta. Tuleb see vabrik igal juhul.

Seega käib jutt ühest üpris pehmevõitu asjast, mille nimi on moraal ja maailmavaade. Sellise tehase rajamine Eestisse on seaduslik, kuid see on moraalselt vale. See on õige vana turumajandusliku ilmavaate seisukohast, kuid vildakas 21. sajandisse sobiva maailmavaate jaoks.

Seetõttu on tehasest saanud märksa suuremate asjade sümbol ja puidukeeduvabrik Emajõel kogub endasse ühiskondlikke pingeid. Selles tähenduses on tegu sama tüüpi objektiga nagu Süda tänava hõlmikpuu või pronkssõdur. Tehase sümboolne staatus teeb selle ümber toimuva irratsionaalseks ja ettearvamatuks. See tehas on monument, kuid mis monument? Ons see ausammas Eesti tööstusinnovatsioonile või hauatähis Eesti metsale? Asi on selles, et ta on mõlemat. Ühtedele on see mõistuse triumf, teistele hingemõrv.

Projekti panoraamsus Eesti jaoks avaneb siis, kui kujutame ette Eesti maastikke saja aasta pärast. Kahe eri maailmavaate tehtud otsuste valguses näeme vaimusilmas sündimas kahte täiesti erinevat Eestit. Kui jagada metsa funktsioonid kolmeks – majanduslikuks, ökoloogiliseks ja kultuuriliseks –, siis paistab Eestis silma üks omapärane anomaalia: metsa ökoloogiline ja kultuuriline funktsioon on ajalooliste tegurite tõttu ebaharilikult suur.

Nii metsausk kui ka metsarohkus on Euroopa kontekstis erandlik. «Õnnetuseks» on Eesti üks väheseid riike, kus inimeste identiteet on sedavõrd suurel määral metsalist päritolu. Meie eestlus on suuresti metsaeestlus. Lühidalt öeldes on Eesti metsa funktsioonid mõne teise riigiga võrreldes pööratud tagurpidi. Intensiivne metsamajandus seab kahtluse alla metsa kultuurilise ja ökoloogilise jätkusuutlikkuse, mis on meile iseäranis kallid, kuna need on tugevasti seotud meie rahvusliku identiteediga. Lihtsalt öeldes ootavad inimesed, et riik toetaks ja teostaks sellist metsapoliitikat, mis annaks suurema elujõu metsa kultuurilisele ja ökoloogilisele poolele. Just selline peaks olema ideaalne Eesti tulevikumets.

Paraku viivad praegused otsused meid sellest aiva kaugemale. Väikeriigil pole kuigi palju asju, mille poolest ta on tõesti eriline. Eesti mets on oma ökoloogilise mitmekesisuse ja võimsa pärimusliku kihistusega just üks selliseid imelisi asju. Eesti kui loodusriigi kuvand tugineb samuti neile kahele. Eesti muusika ja Eesti mets on meie suur hingevara.

Metsapoliitika eesmärk peaks olema kompromiss metsa kolme funktsiooni vahel, kuid me liigume sellest tasakaalupunktist üha kaugemale. See, mida oleks Eesti metsanduses vaja muuta, mahub kenasti ära ühte lausesse: vähendada raiemahtu ja asendada osa lageraiest teiste raietüüpidega.

Eesti metsad on täis rasketehnikat, mis on mõeldud mastaapseks lageraieks, vajudes meie pehmetel talvedel kaelani mutta. Selle tankiarmee ülalpidamine nõuab silmitut rahavoogu, mis saab tulla ainult ühest kohast – metsast. Selle tulemusena muutuvad Eesti metsad üha nooremaks ja väiksemaks. Liigume riiklike kääbusmetsade ajajärku.

Mets on Eesti esimene loodusvara, mis hakkab reaalselt otsa saama, kuna seda lihtsalt ei jätku enam kõigile soovijatele. Lihtne loogika ütleb, et metsad muutuksid vanemaks ja ökoloogilset rikkamaks, tuleb raiemahtu otsustavalt piirata.

Maakasutuse ja omandisuhete järsk muutus tõi Ida-Euroopasse rühmiku metsavaradel kiiresti rikastunud inimesi. Mõjukate suurtöösturite tekkimine on normaalne riigi arengu tunnusjoon, kuid probleem on milleski muus: tubli tükk riigipirukast liikus märkamatult metsaklubimeeste kätte, keda võib Eesti kontekstis nimetada oligarhideks.

Väiksel rühmal inimestel on erinevate hoobade toel ebaproportsionaalselt suurt mõju riigi strateegilistele otsustele. Puidutehase rajamise valguses jahmatas paljusid inimesi eelkõige äratundmine, kui suur mõju on Eesti riigis tegelikult metsatööstusel.

Meil on suur roheline kogudus, kuid väga vilets roheline partei. Partei ei huvita eesti inimest, teda huvitab kogudus. Selle koguduse hingekarjaseks võib olla loodusteadlane, kirjandusteos või hoopis vana rahvausk. Eesti loodusel on inimestele väga tugev sakraalne külg.

Meie mõtteviis ja suhe loodusesse pärinevad suuresti riiklike struktuuride eelsest ajast, kui elu maa peal ei juhtinud mitte partei, vaid šamaan. Seega ei otsi eesti inimene mitte parteijuhti, vaid pühameest, kes võtaks koguduse oma rüppe. Lennart Meri fenomeni võiks sõnastada niiviisi, et ta oli partei esimees, kes ei unustanud kogudust.

Kui räägime Eesti metsast, siis ei kõnele me üksnes maistest asjadest. Ka loodusteadlased olid nõukogude võimu aegadel omamoodi pastorid, keda rahvas armastas ja hindas. Eesti Loodus oli samaväärne Loomingu Raamatukoguga, mõlemad olid ajal, mil usk oli keelatud, pühakirja staatuses.

Miks siis pole Eestis praegu ühtegi arvestatavat rohelist parteid? Keegi pole seni osanud ühendada rohelist mõtteviisi ja rahvuslust. Eesti inimene otsib tuge oma rohelisele südametunnistusele, aga seda pole seni suutnud keegi pakkuda. Roheline ilmavaade on Eestis justkui hüljatud koduloom, kes tõttab ühe ukse tagant teise juurde ja otsib endale meeleheitlikult peremeest. Kes oleks võinud arvata, et mets, kus keegi enam eriti ei käi, teeb muidu passiivse eestlase ühtäkki enneolematult aktiivseks?

Metsast on saanud justkui omalaadne puhvertsoon riigi ja rahva vahel, siin on eesti rahva Sinimäed, kus käib visa võitlus iga jalatäie maa pärast. Senine looduspoliitika on süvendanud rahva võõrandumist oma riigist ja riigivõimust. Täna tuleks meelde tuletada kõige põhilisemalt: Eesti mets kuulub eesti rahvale. Kui hävib Eesti mets, siis hävib ka osa eestlase rahvustundest.

Tahaks koputada kõigi nende südametunnistusele, kelle õpetajaks on olnud legendaarsed Tartu Ülikooli loodusteadlased Viktor Masing, Hans Trass, Erast Parmasto ja teised. Kuidas on võimalik, et ühe teaduskonna lõpetanud inimeste mõtteviis ja maailmavaade sõltub peamiselt tööandjast?

Kas ministeerium muudab kuidagi inimese isiksust, võrreldes näiteks Tartu Ülikooliga? Kui asjad lähevad valele poole, siis miks riigiasutused vaikivad? Kas kõige selle juures, mis Eesti metsaga toimub, on tõesti olemas kõigi kõrgharidusega loodusinimeste vaikiv nõusolek?

See on küsimus, mida on tarvis küsida, mitte seda, kui mitu protsenti Eesti pindalast katab mets. Igatahes on praegune olukord viinud selleni, et riigil on justkui üks loodus, rahval teine. Riigi- ja rahvaloodus ei lange Eestis absoluutselt kokku. Nende aluseks on täiesti erinev maailmavaade – selles ongi kogu konflikti juur.

Niisiis peavad tehase rajajad paratamatult ära klaarima hoopis ühe suurema konflikti. Tselluloosivabrikust on juba enne selle rajamist saanud ideoloogiline miiniväli, omamoodi Golani kõrgendik. Kas kahe niivõrd erineva maailmavaate lepitamine on üldse võimalik?

Kuigi seatapp ja metsaraie ei ole Eestis kunagi olnud kuritegu, ütleb sisemine hääl eesti inimesele, et kui puukallistaja võib olla loll, siis metsavägistaja on igal juhul kurjategija. Ilmavaade muutub harva ilma tõsiste ühiskondlike konfliktideta. Kas me seisame selle lävel? Kui kompromissi ei leita, siis jäävad praeguses olukorras rahva tahte väljundiks üksnes suured massimeeleavaldused, kuna eestlase rohelisel südametunnistusel pole poliitilist väljundit.

Ilmavaate muutumiseks on vaja kriitilist hulka mässajaid. Oleme ära unustanud selle vabastava jõu, mille annab irratsionaalne käitumine, kui inimene ei asu tegutsema mitte kasu, vaid maailmavaate nimel.

Sellest äratundmisest piisab, et laadida inimene mingi isevärki jõuga, mis teinekord võib muuta ajaloo kulgu. Väga oluline rahva elujõu näitaja on pühade asjade tunnetus. Maailm, kus kaovad pühad asjad, kus kõik saab ühtviisi suvaliseks, on suure hääbumise algus.

Pühad on eesti kalmistud, meie laulud, mets ja maastikud. Meie naasmine pühade asjade juurde käib suuresti looduse kaudu. Siin on sõnum kõigile neile, kes otsustavad Eesti metsa saatuse üle: te peate lihtsalt suutma Eesti metsa majandada viisil, mis ei hävitaks eestlaste rahvustunnet.

Järjest rohkem näeme Eestis inimesi, kes kauplevad oma südametunnistusega, et osta pilet trammi nimega «süsteem». See on ohverdus, mida ei tohi teha. Kui Eesti sai vabaks, tundsid kõik isevärki kergendust, jutkui paha vaim oleks inimese hinge pealt ära astunud. Nüüd on vanajaak taas kohal. On pikaajalised töösuhted, ministeeriumid, parteid... Inimese võlg süsteemi ees on kasvanud üüratuks. Selle hingepatoloogia määratlemiseks on kolm tunnust: see, kes istub meie vastas, ei tunne enam valu; tal puudub nägu; temaga ei saa läbi rääkida. Selliseks süsteemseks ängiks võib muutuda ülikool, riigiasutus, korporatsioon, riigikord, isegi suguvõsa.

Siin on ainult üks vaktsiin, mis töötab. Mitte alati, kuid siiski sel määral, et säiliks mingi lootus. On vaja inimesi, kes hakkaks vastu partei põhikirjale. Süsteemid ei karda mitte reformi (see on nende jälk ellujäämisstrateegia), vaid reformatsiooni – inimest, kes naelutaks oma teesid kiriku uksele, kuulutamaks uut maailmavaadet.

Niisiis, tehkem veel üks kingitus Eesti riigile: kingime talle parema maailmavaate. Muidu randub enne maailma lõppu Saaremaa süvasadamas suur valge laev (selleks see nähtavasti ehitatigi), et peale võtta Eesti tselluloosist valmistatud maailma suurim pappkast. Rannal on kaelad õieli mõned inimesed. «Öige suur paat,» ütleb üks. «See ei ole öige asi,» kostab teine. «Nad löid ta löpuks kasti!» hõikab kolmas. Ja kõigil kolmel on omamoodi õigus. Pappkasti on hoolikalt pakitud Suur Munamägi ja Pika Hermanni torn. Laev võtab suuna ookeanile, et viia need kingituseks Türgi sultanile.

Märksõnad
Tagasi üles