Endel Uiga: olime kodutud, lootusetus olukorras ja hirmul, et meid ehk venelastele välja antakse – 2. osa

Pilt tehtud vangilaageris Uklei järve ääres. Endel Uiga seisab vasakul. Foto: Erakogu

Meid koguti näituseväljakule ja kõiki mehi kästi peahoone ette rivistuda. Kuna kõik minu sõjakooli kaaslased olid seal, siis mõistsin, et need olid eesti reservohvitserid. Astus rivi ette politruk koos tõlgiga, vägev nagaan küljel. Ta sammus seal mõne sammu edasi-tagasi, jäi siis minu ette seisma ja küsis, kas tahan vabatahtlikult astuda punaarmeesse, meenutab nädala aja pärast 100-aastaseks saav Endel Uiga. 

Loole eelneb esimene osa: «Endel Uiga: sada aastat mälestusi ja mõtteid – 1. osa» 

Nõukogude okupatsioon

Peab ütlema, et Nõukogude Liidu plaan meid maha suruda oli jõhker, sealjuures aga hästi läbi mõeldud. Nii võttis ainult natuke üle kuu aja, kui vabadest eestlastest said nõukogude orjad. See sündis nii, et me isegi aru ei saanud, mis meiega juhtub, rääkimata vastupanust.

Loodi uus Varese valitsus, mis hakkas täitma Nõukogude Liidu korraldusi. Päts kinnitas Varese valitsuse otsuseid ja seega oli meie vastupanuvõime täielikult kadunud. Kaitseliit likvideeriti, relvad võeti rahvalt ära. Kõrgemad sõjaväelased viidi Värska laagrisse tavapärastele õppustele, kus nad arreteeriti. Järeleandlikkus ei päästnud ei Pätsi ega sõjaväejuhti Laidoneri.

Toimusid demonstratsioonid ja koosolekud. Kõlas äärmiselt rumal propaganda. Jälgisime imestusega, kui naiivne see oli ja mõnes mõttes tundsime ennast isegi üleolevalt, vaadates Nõukogude ohvitseride riietust ja käitumist. Venelased pidasid meid ebakultuurseteks, kuna meil puudus saunas aururuum täide hävitamiseks.

See üleolek hakkas aga varsti kaduma, kui meie tuntud tegelased korraga kadusid ja mõne sõbraga ei saanud enam poliitikast rääkida. Ligi kuu hiljem korraldati riigikogu valimised, kust kõik kandidaadid peale kommunistliku partei joonehoidjate kõrvaldati.

Igas valimisringkonnas tuli hääletada ainult ühe kandidaadi eest ja kandidaadile antud häälte protsent lähenes sajale. Uus riigivolikogu otsustas paluda, et Eesti Nõukogude Liitu vastu võetaks, mis 6. augustil ka sündis. Peatselt said meist Nõukogude Liidu kodanikud ja meil tuli alluda Nõukogude Liidu korrale.

Esimene oluline muudatus oli suuremate talude tükeldamine ja maa jagamine maata-meestele. Järgmiseks rekvireeriti kõik tootmisvahendid ja seati sisse tükitöö normid. Populaarseks kuulutati stahhanovlik liikumine, mis propageeris töönormide ületamist. Tasuks anti punane lipp, kuid mitte rahalist preemiat. Elamispinda piirati üheksale ruutmeetrile isiku kohta ja kui eluruum oli suur, siis määrati sinna lisaelanik. «Ümberkorraldamistest» ja ka Euroopa sõjast tulenesid mitmesuguseid majanduslikud raskused ja korraga oli meil nii mõnestki toitainest puudus.

Igas valimisringkonnas tuli hääletada ainult ühe kandidaadi eest ja kandidaadile antud häälte protsent lähenes sajale.

Kõige jõhkram oli siiski poliitiline surve ja hirm salakuulajate ees. Kõige tipuks oli küüditamine 1941. aasta juunis, mis muutis meid hirmunud ja hääletuks Nõukogude kodanikeks. Olin sel ajal kolmandat aastat TTÜs ja elu seal oli võrdlemisi rahulik. Rektoriks oli saanud Jüri Nuut, kes varem sümboliseeris džentelmenlikku olemist, kuid nüüd pidas rumalaid propagandakõnesid, mis meid vihale ajasid.

Õppetööle lisati sunduslikud ained nagu marksism-leninism ja vene keel. See oli esimene eksam, millest läbi kukkusin. See oli kirjalik ja ma ei õppinud ära kirillitsat ehk vene tähestikku, kuna vihkasin Nõukogude korda kogu südamest. Kuid muidu oli koolielu rahulik, meid ei sunnitud kommunistlikku gruppi ja minu üllatuseks kedagi meie professoritest ei küüditatud, vaatamata sellele, et paljud neist kulakute gruppi kuulusid.

1941. aasta juunis kuulutas Saksamaa Nõukogude Liidule sõja, mis tekitas meis palju lootusi. Et sakslasi ootaks Eestis vaid tühi maa, asutati hävituspataljonid, kelle ülesandeks oli punaarmee taganemise korral hävitada kõik, mis vähegi väärtuslik. Ühtlasi hakati Eestist ära viima väärtuslikke tööstusseadmeid ja varustust, et see sakslaste kätte ei langeks. Kuulutati välja noorte meeste mobilisatsioon, mille alla ka mina kuulusin.

Õppetööle lisati sunduslikud ained nagu marksism-leninism ja vene keel. See oli esimene eksam millest läbi kukkusin. See oli kirjalik ja ma ei õppinud ära kirillitsat ehk vene tähestikku, kuna vihkasin Nõukogude korda kogu südamest.

Meid koguti näituseväljakule ja kõiki mehi kästi peahoone ette rivistuda. Kuna kõik minu sõjakooli kaaslased olid seal, siis mõistsin, et need olid eesti reservohvitserid. Astus rivi ette politruk koos tõlgiga, vägev nagaan küljel. Ta sammus seal mõne sammu edasi-tagasi, jäi siis minu ette seisma ja küsis, kas tahan vabatahtlikult astuda punaarmeesse.

«Jah» ei olnud mulle vastuvõetav ja «ei» puhul ei teadnud ma, mis oli tagajärg. Tal oli siiski nagaan küljel.

Siin pean au andma minu kooli kogemusele, sest meil olid kõik eksamid suulised ja tihti pidime vastama kiirelt üllatavatele küsimustele. Ja nii oli minu vastus: «Seltsimees, tahan kuni viimse veretilgani võidelda nende saksa sigade vastu, kes oma kärsad meie roosiaeda on toonud, kuid mitte kodumaad maha jätta ilma võitluseta. Tahan kohe relvi saada.» 

Nägin kui pettunud see politruk oli ja ta astus mõne sammu edasi uue mehe ette. See vastas samuti. Siis ta käskis «Minge koju!» sest nad ei usaldanud meid teiste meestega laevale saata, mis muuseas nende poolt õige otsus oli. Kodus ootas mind kutse politseisse ja raudteejaamas olid valmis trellitatud vagunid meid vangidena Venemaale viimiseks.

Sama kutse sai ka minu hea sõber Eero ja nii otsustasime põranda alla kaduda. Saksa rinne oli juba Lõuna-Eestis sees ja lootsime, et nad nädala või paariga Tallinna jõuavad. Rinne aga peatus ja nii pidime ennast üle kuu aja põranda all varjama, mõnikord õige ohtlikus olukorras. Viimaks aga saabusid Saksa väed ja sellega algas uus ajajärk –Saksa okupatsioon.

 Vähe oli teisi asutusi, kes sellest olukorras nii kergesti läbi tulid. Teda nimetatakse nüüd kommunistiks, kuid ta oli minu arvates tõsine ja arukas eestlane.

Tahaksin siinkohal mainida TTÜ rektori Jüri Nuudi osa selles perioodis. Meenub sündmus mida TTÜ majahoidja kirjeldas. Ta oli seisnud mõni päev enne Venemaale lahkumist Nuudi kabineti lahtise ukse ees. Nuut oli vaadanud Euroopa kaarti ja siis peaaegu enesega rääkinud: «Nojah, igaüks arvab, et Saksamaa võidab selle sõja, kuid ega ta ei võida». See oli vastu igasugusele selle aja arvamisele, kuid näitas Nuudi võimet olukorra hindamisel.

Nüüd on mul arvamus, et ka 1940. aasta Nõukogude korrale allumisel mõtles ta järele ja tuli tulemusele, et parim, mis ta koolile saab teha, oli töötada süsteemi raamides. Ja seda ta ka tegi ja saavutas palju. Meie kool töötas üldiselt normaalselt, ei olnud survet parteisse astumiseks ega ka poliitilisi gruppe ja professoritest ei küüditatud kedagi. Vähe oli teisi asutusi, kes sellest olukorras nii kergesti läbi tulid. Teda nimetatakse nüüd kommunistiks, kuid ta oli minu arvates tõsine ja arukas eestlane.

Minu arvamine sellest ajast    

Nii ma siis siin olin, kuu aega pesemata, habemes, mõnevõrra kaalu kaotanud, mu kodulinn Tallinn oli rüüstatud, elektrijaam lõhutud, kümned tuhanded küüditatud ja mobiliseeritud ja paljud minu sõbrad kadunud. Kuid siiski olin õnnelik, sest olin elus.

Paratamatult tuli meelde 1938. aasta laulupidu, selle ülim rõõm ja vaimustus. Tundsime end siis võimsate eestlastena, juhiks hea ja just nagu arukas president, keda me austasime ja usaldasime. Olime kindlad, et meid ootab ees edukas tulevik, mis on meie oma teha. Kui nüüd võrrelda seda olukorda hilisema reaalsusega, tekib paratamatult küsimus: «Mis juhtus meiega ja miks?». Püüan sellele vastata oma mälestusi analüüsides ja pean ütlema, et need on minu isiklikud arvamised. Ma ei ole ajaloolane, vaid lihtne, hoolikas vaatleja ja seetõttu võib seal mõnigi lünk sees olla.

Nagu eespool juba mainitud, muutus Euroopa seisund oluliselt tänu Saksamaa poliitilisele domineerimisele. Eesti valitsus keeldus tunnistamast meie vallutamise kavatsust, oleksime võinud luua tagarinde Lääne-Euroopa riikides, tugevdades meie saatkondi, saates välismaale meie tähtsamaid riigitegelasi, luua näiteks eksiilvalitsuse. Lisaks sellele oli olemas võimalus ütelda rahvale seda, mis tegelikult toimub.

Tundsime end siis võimsate eestlastena, juhiks hea ja just nagu arukas president, keda me austasime ja usaldasime. Olime kindlad, et meid ootab ees edukas tulevik, mis on meie oma teha. Kui nüüd võrrelda seda olukorda hilisema reaalsusega, tekib paratamatult küsimus: «Mis juhtus meiega ja miks?».

Midagi taolist ei sündinud, välispassid võeti ära, nii et keegi ei saaks Eestist põgeneda ja Eesti välissaatkondade personali vähendati. Meile räägiti, et Nõukogude Liit kaitseb meid ja täidab lepingut. Ja nii aeti hiljem kotti osa rahvast ja hävitati peagu kogu meie riigi juhtkond.

Kolmas võimalus oli avalikult deklareerida, et Eesti vägivallaga üle võeti. See oleks näidanud, et me ei ühinenud Nõukogude Liiduga vabatahtlikult. Nagu paljud on öelnud: «Oleks me kümme paukugi lasknud!»

Tagantjärele paneb mind imestama, et liikudes meie intellektuaalses ringkonnas, ei mäleta ma ühtegi arutelu meie olukorra üle. Ei tõstetud avalikult ühtegi häält, et küsida, et mis meiega on juhtumas. Opositsioon ja vaba mõtlemise vaim oli meis täielikult kadunud. Päts andis käsud ja need täideti. Relvad korjati ära meie oma võimude poolt, sest tänu rangetele eeskirjadele oli iga relv ja padrun politseis registreeritud. Vene tankide kaitsel korraldatud kommunistlikel demonstratsioonidel ei mäleta ma, et keegi oleks Eesti lippu lehvitanud või vähemalt mõnda vahelehüüet teinud. Küll aga anti vaba voli eesti kommunistidele, kes nüüd ootamatult rohkearvuliselt esile kerkisid.

Meile räägiti, et Nõukogude Liit kaitseb meid ja täidab lepingut. Ja nii aeti hiljem kotti osa rahvast ja hävitati peagu kogu meie riigi juhtkond.

See oli meie riigi ja rahva täielik reostamine ja keegi ei astunud selle vastu. Demokraatlikkudes maades leidub piisavalt neid, kes tunduvalt vähemate põhimõtete eest on valmis kannatama. Et ka meie demonstratsiooniks võimelised olime, seda näitas Läti-Eesti jalgpalli võidu demonstratsioon, kuid oma rahva ja riigi kaitseks ei julgenud peaaegu et keegi midagi teha. Päts andis korralduse vaikida ja seda korraldust täideti mõtlemata.

On kahju, et Pätsi rahvusriigi perioodil halvati meie viimasedki arusaamad demokraatlikust vaimust. Eesti riigi algsest kolmest alusest – seadus, õiglus ja vabadus – jäi järele ainult seadus. Vabadus iseseisvaks mõtlemiseks ja opositsiooniks oli kadunud. Inimõigustele, mis tagasid meie väärtusi, meelt ja erinevust, mõtlesid vähesed. Tagajärjeks oli, et läksime saatusele vastu aru saamata, mis meiega tegelikult juhtus. Pole siis ime, et mingist vastupanust ei saanud rääkida.

Mul tuli mõttesse okupatsiooni tingimustes toimunud juulivalimisi saboteerida, pistes valimiskasti tükike fosforit. Fosfori reaktsioon õhus oli minu teada väga intensiivne, nii et ta kuumaks läks ja isegi tuld sütitas.

Ma olin teistega sarnane, kuid tõsi, siiski paaril korral mõtlesin vastupanu üle. Esimene oli vene keele õppimine ülikoolis, mida otsustasin mitte teha, sest nõukogude süsteem oli mulle vastik. Vaatamata sellele, et meil oli hea keeleõpetaja, ei õppinud ma tähestikku ära ja nii kukkusin lõpueksamil läbi. See oli esimene ja viimane eksam minu elus, kust ma läbi ei saanud. Selle tagajärg aga õnneks kustutati, sest järgmine semester toimus juba Saksa okupatsiooni all.

Minu teine aktsioon oleks mulle väga ohtlik olnud. Mul tuli mõttesse okupatsiooni tingimustes toimunud juulivalimisi saboteerida, pistes valimiskasti tükikese fosforit. Fosfori reaktsioon õhus oli minu teada väga intensiivne, nii et ta kuumaks läks ja isegi tuld sütitas. Nii säilitati teda isoleerivas vedelikus.

Mõtlesin, et kui panen märja fosforitüki valimiskasti, siis läheb see viimaks põlema. Kahjuks ei saanud ma kusagilt fosforit ja nii jäi see katse tegemata – vahest minu õnneks. Protest oleks ta ehk olnud, kuigi valimistulemusi see ei oleks muutnud.

Saksa okupatsioon

Saksa okupatsioon oli meile teretulnud. Arvasime, et see päästis meid Stalini terrorist. Eesti lippu me Hermanni tornis siiski ei näinud, sest Saksa riik Balti riikidele iseseisvust ei andnud. Meist sai armeegrupp Nord sõjapiirkond, mille kindralkomissariks määrati Karl Litzman. Meie omavalitsuse eesotsa sai vabadussõjalane Hjalmar Mäe.

Tallinn taastati suhteliselt ruttu, tänu tema sõjaliselt olulisele sadamale. Elu hakkas normaliseeruma, kuigi okupatsioon võttis meilt, mis võtta andis. Toidukraam oli piiratud ja toidukaartide alusel ratsioneeritud. Päevane toidunorm oli peaaegu et nälgimise tasemel, kuid maalt sahkerdati siiski midagi juurde.

Sakslased, nii sõdurid kui ka tsiviilvõimud, käitusid üldiselt tsiviilselt. Tehnikaülikool asus varsti tööle ja minust sai assistent raadiotehnika alal. Professorit ei olnud ja pidin korraldama selle ala laboratooriumi, kus meil igasugune instrumentatsioon puudus. Igatahes tegin oma osa ära ja tudengid ütlesid, et sellest sai ainuke aine raadiotehnika õppimiseks. Suvel olid kõik nooremad professorid ja assistendid metsatööl, et koolile talvekütet muretseda. Sellest ajastust on head mälestused.

Vahepeal abiellusin, pulmade puhul sain loa kahe liitri viina ostmiseks. Mu tädi oli maalt ja tegi meile suurepärase pulmaroa. Varsti sündis tütar Ann.

Seisund idarindel halvenes peale Saksa vägesid tabanud katastroofi Stalingradi all. Siis aga kuulutati välja noorte mobilisatsioon ja paljud meist põgenesid Soome, et seal punaväe vastu võidelda. Üldiselt oli meeleolu muutunud, räägiti olukorrast, tuli omale varustust ning toitu muretseda ja see nõudis rohkem algatust kui varem.

Suvel olid kõik nooremad professorid ja assistendid metsatööl, et koolile talvekütet muretseda. Sellest ajastust on head mälestused.

Oli vist 1942. aasta sügis kui loodi Eesti Leegion, mis pidas 1944. aastal vapralt rinnet Sinimägedel kinni. Veebruaris 1944 tegi Vene lennuvägi suure rünnaku Tallinnale. Juhtusin sel ööl olema ülikooli valvetornis ja jälgisin seda. Purustatud sai enamus linnast, mitte sõjalise tähtsusega objektid. Järgnes paanika ja kõik püüdsid oma peret Tallinnast välja viia. Lõpetasin kevadel ülikooli, üllatuseks cum laude'ga, ilma teadmata, et sarnane kraad üldse eksisteeris.

Siis tuli järjekordne nooremate meeste mobilisatsioon lennuväe abiteenistusse, kuhu ka mind sisse tõmmati. Ma ei olnud selle vastu, sest nüüd oli teada kelle vastu võidelda. Mind määrati Pärnu sildade kaitsel oleva Saksa õhutõrjeüksuse juurde, noorte lennuväe abiteenistuslaste hooldusohvitseriks. See oli minu kasuks, sest ka minu abikaasa koos tütrega viibis Pärnu rajoonis.

1944. aasta augustis varises kokku Saksa idarinne ja tuli taganemine. Minu patareiülem andis poistele valida, kas jääda kodumaale või taganeda. Poisid küsisid minult nõu ja ütlesin, et lähen patareiga kaasa. Olles olnud punaarmee väejooksik, ei olnud mul nende kätte langedes head loota. Läände taganedes oli lootus, et varem-hiljem langeme lääneliitlaste kätte. Enamik poistest tuli minuga kaasa. Üksuse ülem andis selleks meie ainukese sõiduauto, et mu abikaasa ja tütar ära tuua.

Olime kodutud, lootusetus olukorras ja hirmul, et meid ehk venelastele välja antakse. Aga siis kerkis uus algatusvõime. Põgenikelaagrites loodi koolid, arendati rahvuskultuuri ja täiendati haridust. 

Meie sõjatee aga ei viinud meid Saksamaale, vaid meid pandi Lätis Kuramaa poolsaarele, Liibavi linna kaitseks, kuhu jäime kuni sõja lõpuni. Olin üks väheseid, kes sealt välja sai ja Briti tsooni jõudis. Ees ootas küll Briti sõjavangilaager, kuid me võtsime selle rõõmuga vastu.

Hiljem koondati eesti sõdurid Uklei laagrisse, kust ma põgenesin. Võttis üle poole aasta, enne kui perekonnaga kokku sain ja algas (DP) elu põgenikelaagris Saksamaal. Olime kodutud, lootusetus olukorras ja hirmul, et meid ehk venelastele välja antakse. Aga siis kerkis uus algatusvõime. Põgenikelaagrites loodi koolid, arendati rahvuskultuuri ja täiendati haridust. Meil sündis Saksamaal kaks poega ja mul õnnestus ühe tuntud saksa professori juures doktoritöö teha.

1949. aastal avanes võimalus ümber asuda USAsse, kus ma sain töökoha aedniku abilisena. Ehkki ma ei osanud sõnagi inglise keelt, algas siin mul uus elu emigrandina.