Endel Uiga: Ameerikas elavate eestlaste majades rippusid Pätsi ja Laidoneri pildid – 3. osa
24. veebruar 2018, 14:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/04/15/6551851t1h188d.jpg)
Sadamas ootas paarkümmend sõpra ja sugulast ja mu rinnakondid valutasid mõni aeg nende pigistusest. Üllatav oli, et kodulinnast Tallinnast oli saanud hall ja lagunev linn, meenutab nädala aja pärast 100-aastaseks saav Endel Uiga oma esimest Eesti külastust pärast kolmekümmet aastat USAs elamist.
Loole eelneb kaks osa: «Endel Uiga: sada aastat mälestusi ja mõtteid – 1. osa» ja «Endel Uiga: olime kodutud, lootusetus olukorras ja hirmul, et meid ehk venelastele välja antakse – 2. osa»
Elu emigrandina
Meid ootas ees kaks meeldivat üllatust: ameeriklased näitasid üles abivalmidust ja headust ning sügisel oli loodus siin eriti ilus. Otsustasime endale siin kodu luua, sest ei uskunud, et kodumaa olukord võiks lähemas tulevikus muutuda.
Meie suhtumine ameerika kultuuri ja elustiili oli samas üleolev. Nende televisiooni- ja raadiosaated olid äärmiselt labased, muusika aga meie arvates allapoole igasugust arvestust. Teretamisel ei antud isegi kätt ning viisakusest ja kommetest polnud neil meie arvates aimugi. Igaühte kutsuti eesnime järgi ja keegi ei nimetanud mind härra Uigaks.
Otsisime hoolega kaasmaalasi, et olukorrast sellest «džunglis» rääkida ja esimene küsimus oli «Mis töökoht sul on?» Mind triiphoonesse tööle ei pandud, vaid hakkasin lintsaega styrofoam’ist lillekujulisi vorme lõikama. Varsti avastasin et styrofoam sulas kuumaga ja seda oli võimalik kuuma traadiga palju kergemini lõigata. Konstrueerisin terve lõikeriistade komplekti ja mu tööandja produktsioon kümnekordistus. Seadsin endale eesmärgiks toota rohkem kui tarbisin ja seda ma loodetavasti ka tegin.
Võttis üle aasta aega, kuni ma keelega kuidagi hakkama sain ja oma erialal töökoha leidsin. Koos tubli abikaasaga lõime kodu ja meile sündisid veel kaksikud tütred.
Nende televisiooni- ja raadiosaated olid äärmiselt labased, muusika aga meie arvates allapoole igasugust arvustust. Teretamisel ei antud isegi kätt ja viisakusest ja kommetest polnud neil meie arvates aimugi.
Üldiselt oli meie paguluskonna suur küsimus, kas suudame siin teistega sammu pidada ja võistelda, kuid minu üllatuseks oli olukord vastupidine. Umbes aastaga õppisime piisavalt keelt, et töökoht leida. Enamikul meist oli varsti auto, mis siin maal oli hädavajalik.
Ma ei mäleta ühtegi eestlast, kes teiste jalgu oleks jäänud, vaid vastupidi – viie-kuue aasta pärast oli igal kena kodu ja lapsed saadeti ülikooli. Niipea kui jalad alla saime, loodi igas suuremas linnas eesti organisatsioonid, lastele kool, suvelaagrid jms. Iga nelja aasta järele toimusid suuremad üleameerikalised Eestlaste Päevad. Olime veendunud, et meile on antud ülesandeks säilitada eesti kultuuri ja tavasid. Seetõttu räägiti kodus eesti keelt ja abielluti eestlastega.
Eestlaste majades rippusid Pätsi ja Laidoneri pildid. Mina vaatasin seda kui tüüpilise emigrandi psühholoogia tunnust. Mis mind aga eriti häiris ja mulle arusaamatu oli, oli meie juhtkonna suhtumine kodumaasse. Ma pidasin loomulikuks, et kodumaaga tuleb võimalikult palju sidet pidada, et nende elust, muredest ja raskustest osa saada ja moraalselt aidata. Meie pagulasjuhtkonna seisukoht oli aga vastupidine: Eestis valitseb kommunism ja eestlased olid kommunistid! Nendega suhtlemine, isegi vanemate külastamine, tähendas paljude pagulaste arvates koostööd kommunismiga.
Meie ajaleht oli täis propagandat, mis halvustas kõike, mis puudutas kodumaad. Tüüpiline näide oli Eesti Poistekoori külaskäik siia, mis nii mulle kui ka teistele kaasmaalastele oli ülimaks elamuseks. New Yorgi ajalehes Vaba Eesti Sõna ilmus see pealkirja all «Nüüd on ka Eesti noored rakendatud kommunismi propaganda teenistusse!».
Meie pagulasjuhtkonna seisukoht oli aga vastupidine: Eestis valitseb kommunism ja eestlased olid kommunistid! Nendega suhtlemine, isegi vanemate külastamine, tähendas paljude pagulaste arvates koostööd kommunismiga.
Kuue aasta pärast sain Ameerika kodakondsuse ja mu arvamus siinsest elustiilist oli tublisti muutunud. Kõigepealt leidsin, et siinsel demokraatlikul korral on siiski mingi süsteem ja mõte sees ja minust sai selle süsteemi veendunud toetaja.
Teiseks avastasin, et siinse odavalt pakutud ajaviite kõrval on saadaval ka palju kõrgemaid kultuurilisi väärtusi, mida ohtralt kasutasin. Ja erinevalt paljudest kaasmaalastest, leidsin oma ameerika kolleegide ja naabrite hulgas väärikaid sõpru. Nii et elasin siinsesse ühiskonda sisse ja sain nautida nii kodumaa kui ka USA väärtusi.
Minust sai ka Vaba Eesti Sõna kaastööline, kes püüdis meie elu mõlemast küljest valgustada. Varsti aga minu positsioon likvideeriti, sest mu demokraatlikud seisukohad ja positiivne suhtumine kodumaa rahvasse ei olnud siinse poliitilise joonega kooskõlas. Kodumaaga mul suhteid ei olnud, ei julgenud ka vanematele kirjutada, kuid siiski saatsime pakke.
Oluline muutus kodumaal tuli Stalini surmaga 1953. aastal, mis lõpetas julma diktatuuri ja küüditamised. Kuna USA ja Nõukogude Liidu vahekord kulges edasi külma sõja raamides, jäid meie suhted kodumaaga endiselt minimaalseks.
Kui 1985. aastal sai Nõukogude Liidus võimule Gorbatšov, kes aru sai, et valitsev plaanimajanduse süsteem ning piiratud mõtte- ja sõnavabadus ei suuda vaba maailmaga võistelda, püüdis ta süsteemi muuta. Sellega algas kommunismi lagunemine. Ka Eesti kasutas seda ära.
Tagasi kodumaal
Peale Eesti vabanemist olen korduvalt käinud kodumaal. See annab mulle jõudu juurtesse ja aitab elada kaasa kodumaa arengule. Kuid üks minu olulisemaid kodumaal käike oli hoopis 1981. aastal. Ma ei julgenud seda varem ette võtta, sest olin ju punaarmee väejooksik. Olin kindel, et KGB seda teab. Mu sõbrad aga veensid mind, et ajad on muutunud ja saan Eestist tagasi.
Sellest külastusest jäi mul oluline arusaamine surve all oleva kodumaa elust. Olgu siinkohal mõni sõna sellest elamusest.
Sadamas ootas paarkümmend sõpra ja sugulast ja mu rinnakondid valutasid mõni aeg nende pigistusest. Üllatav oli, et kodulinnast Tallinnast oli saanud hall ja lagunev linn. Samuti üllatas kõnelus sõpradega. Ka nende jutt oli hall, poliitikast ja millestki ergutavast oli raske rääkida. Sidevahendid, nagu telefon, olid äärmiselt kehvas seisukorras. WCd räpased ja poed minimaalse kaubavalikuga. Minu poeg tahtis osta omale midagi mälestuseks ja ainuke, mida ta sobivaks pidas, oli hiirelõks.
Mina püüdsin osta pudeli kalja. Haarasin selle riiulilt ja läksin kassasse maksma. Mulle käratati, et kas ma ei tea, et mul peab korv olema. Otsisin siis viis minutit korvi. Seejärel seisin leti- ja siis veel ka kassasabas. Kogu ostutehing võttis 20 minutit, USAs oleks ma selle teinud kahe minutiga. Pole ime siis, et Nõukogude majandussüsteem ei suutnud läänega võistelda.
Minu poeg tahtis osta omale midagi mälestuseks ja ainuke asi, mida ta sobivaks pidas, oli hiirelõks.
Need on minu negatiivsed tähelepanekud, kuid kogu reisist jäi siiski ülimalt hea mälestus. Mu sõbrad võtsid mind kõikjal väga hästi vastu. Vaatamata äärmiselt minimaalsele kaubavalikule poodides, olid sõprade ilusates kodudes lauad kaetud, kusjuures toit laudadel suurepärane ja maitsev. Nad olid olukorraga kohanenud ja igal oli oma varustussüsteem ja suhted. Paljudel oli auto ja suvekodu.
Eesti täna
Kui nüüd vastata küsimusele, kas me oleme oma riigis demokraatliku õigusriigini jõudnud, siis see on minu arvates küsitav. Meie riigikord on rajatud demokraatlikele põhimõtetele, kuid nende rakendamine on küsitav. Parteid võitlevad pidevalt võimu pärast, kuid mina pole näinud selles mingit koostööd rahva huvide kasuks, mis on tõelise demokraatia põhimõtteks.
Kolmandik meie elanikkonnast on alamrahva seisukorras. Me ei ole kasutanud nende talenti ja oskusi ega ole võimaldanud neile väärikat elatustaset. Demokraatliku õigusriigi ülesanne on seda tagada. Eesti noored on meie väärtuslikum vara. On kahju, et paljud noored ja ettevõtlikud inimesed lahkuvad Eestist, et leida tulus töö välismaal. Peaksime tegema kõik, mis võimalik, et nad leiaksid tasuva töökoha Eestis ja aitaksid meie riiki üles ehitada.
Tõsi, Euroopa Liidu abiga ja meie andekuse ja tubli tööga oleme üles ehitanud riigi, mille üle vaatamata selle suurtele puudustele, olen alati kodumaal käies uhkust ja rõõmu tundnud. Seega, olgem uhked selle üle mis on tehtud, kuid meil tuleks veel paljutki muuta.