Kihnu Virve ei ole patrioot ehk Eesti õigus moraalipaanika pantvangis

Kihnu Virve ei ole Eesti patrioot?! Sünnipäevajoogid lõunanaabrite juurest ostnud Virve on kui ühe suurima õigusloomelise läbikukkumise elav mälestusmärk, kirjutavad parima ja halvima seaduse võistluse žürii liikmed ettevõtja Ruth Oltjer ja vandeadvokaat Allar Jõks.

Alkoholiaktsiisi tõstmisel eirati peaaegu kõiki hea õigusloome tava põhimõtteid. Ei kaalutud mõjusid, halvustati asjatundjate hoiatusi ja ignoreeriti alkoholipoliitika raamdokumendis kokkulepitut ning keelduti õppimast teiste riikide vigadest. Tulemuseks on õiguslikult autistlik lahendus, millel on väga kõrge hind: saamata jäänud maksutulu. Rääkimata mõjust rahvatervisele ja mainekahjust.

Esikoht läks jagamisele, sest «tuhandiksekundite» mängus vastas ka nn tulumaksureform pahelise õigusloome paljudele tunnustele. See seadus teeb lihtsa maksupoliitika keeruliseks ja raskesti mõistetavaks.

Eelnõu oli läbimõtlemata ja sõnamurdlik. Mõjud selguvad pärast jõustumist ja kõiki seaduses olevaid karisid ei ole veel leitudki. Seadus ei ole peamisele sihtgrupile selge ega üheselt mõistetav. Ei saa välistada, et kui eelnõu oleks kauem küpsetatud, oleks võinud tulemuseks olla hoopis parim seadus.

Innovatiivne riik

Võistluse eesmärk ei ole ainult taunida, vaid ka tunnustuse kaudu kujundada meie õiguskultuuri. Žürii valis parimaks riigihangete seaduse. Esmapilgul võib tunduda, et tegemist on tehnilise ja Eesti elu vähe mõjutava õigusaktiga.

Hoopis vastupidi, sest seadus teeb avaliku raha kasutamise paindlikumaks ja läbipaistvamaks ning seega immuunsemaks korruptsiooni vastu. Avalike hangete läbiviimine kiireneb ning hankijad peavad peale madalaima hinna kasutama ka teisi kriteeriume parima pakkumise väljaselgitamisel – näiteks innovaatilisus ja sotsiaalsed aspektid. Eelnõu menetlemisele eelnes põhjalik eeltöö ja kaasati huvirühmad parimal võimalikul moel.

Parima tiitlist jäid napilt ilma ühistranspordiseaduse ja liiklusseaduse muudatused. Ühistranspordiseadus seadustab jagamismajanduse taksonduses, tegemata seejuures kompromisse sõitja õiguste suhtes. Ei pruugi eksida need, kelle arvates aitas eelnõu menetlemine ära hoida nn taksosõja.

Liiklusseadusega kehtestatakse väikese kiirusega põhiliselt kõnniteel liikuva nn robotliikuri definitsioon ning selliste sõidukite liiklemise nõuded. Mõlemad seadused suurendavad Eesti konkurentsivõimet ja kinnitavad innovaatilise riigi kuvandit.

Pilk paragrahvi taha

Väär- ja väärtseadusi on valitud seitse aastat. Mida on õpitud?

Eraalgatuslikult tekkinud hea õigusloome tava on tulnud, et jääda. Tavast on saanud üks mõõdupuu, mille järgi avalikkus ja ajakirjandus on asunud hindama valitsuse ja parlamendi tööd.

Kuidas me oleme jõudnud selleni, et mõõdame isamaa-armastust selle järgi, kas ostad õlle Eestist, ja arutame tõsimeeli hümniseaduse üle?

Valitsused tulevad ja lähevad, kuid iga uus avatumat ja paremat valitsemiskultuuri lubav koalitsioon kipub üle võtma eelkäija õiguskultuuri pahelisema poole. Andekspalumine on poliitikute sõnavarast kadumas ja seda asendab õigustus stiilis «aga teised tegid ka nii».

Head õigusloomet kaitses president, kui jättis välja kuulutamata magusamaksu. Hea õigusloome valvur on õiguskantsler, kes nägi alkoholiaktsiisi tõstmisega kaasnevaid hädasid juba enne seaduse jõustumist ja viis vaidluse riigikohtusse.

Jääb loota, et ka riigikohus vaatab tulevikus rohkem paragrahvi taha ja hindab, kuidas riigipirukat sisuliselt küpsetatakse.

Mida soovitada õigusemeistritele, et Eesti Vabariigi õiguseloomist ei iseloomustaks järgmisel aastasajal ütlemine, et «üheksa korda lõika, ükskord mõõda, eks hiljem paistab»?

Halvima seaduse muster on läbi aastate olnud järgmine. Uue valitsuse ametisse astumisel üritatakse saja päevaga enamik valimislubadustest ellu viia. See tähendab turbomenetlust ja tooreid algatusi, sealhulgas kobarseadusi. Parimad seadused on aga ette valmistatud põhimõttel «tark ei torma».

Õiguspoliitika uutes arengusuundades võiks kokku leppida, et sada päeva enne valimisi ja sada päeva pärast valitsuse ametisse astumist seadusandlik konveier seisab. Ainult nii on võimalik jahutada indu valijate ahvatlemiseks esimene pähe tulev mõte paragrahviks sepistada.

Õhus on moraalipaanika

Äpardunud alkoholipoliitika eestkõnelejad peavad ebapatriootlikuks kõiki, kes hääletavad jalgade ja rahakotiga valitsuse rumaluse vastu. Kuidas me oleme jõudnud selleni, et mõõdame isamaa-armastust selle järgi, kas ostad õlle Eestist, ja arutame tõsimeeli hümniseaduse üle?

Õhus on tunda moraalipaanikat. Ühiskonnas toimuvaks moraalipaanikaks on nimetatud ülepaisutatud reaktsiooni mingile negatiivsele nähtusele ja/või selles osalejatele. Meedia abil luuakse ebaõige pilt tegelikkusest ja ohu suurusest. Näiteks «selgub», et alkoholitarbimine, ülekaalulisus, ahistamine või hümni esitamine on jäänud piisava tähelepanuta ja ohustab seetõttu sootsiumi alustalasid. Kohe ilmuvad välja nn moraalialased ettevõtjad, kes leiavad üles kõlblusega seotud valukohad ja asuvad neid innukalt parandama. Mõistagi pole neil ettevõtlusega mingit sidet.

Nii esile kutsutud moraalipaanika võimaldab mõnel poliitilisel jõul avalikkuse tähelepanu all oleva küsimuse näiliseks lahendamiseks kasutada seadusandlikku monopoli ja koguda poliitilist kapitali. Moraalipanikööri iseloomustab lihtsakoeline retsept kõikvõimalikele hädadele: keelamine, käskimine ja karistamine. Näiteid pole kaugelt vaja otsida.

Moraalipaanika ei ohusta ainult õiguse loomist, vaid ühiskonna terviklikkust ja tervemõistuslikkust. Kui kohut hakkavad mõistma moraalialased ettevõtjad, pannakse õigusliku vastutuse ja moraalse süü vahele võrdusmärk.

Kahtluse alla võib sattuda igaüks ja andekspalumisest ei piisa. Kui süüdlast ei ole meediapeksu käigus avalikult surnuks taotud, siis järelikult ei ole ta paranemise teele asunud. Süütuse presumptsioon kaob kui kevadine lumi.

Hea õigusloome valvur on õiguskantsler, kes nägi alkoholiaktsiisi tõstmisega kaasnevaid hädasid juba enne seaduse jõustumist ja viis vaidluse riigikohtusse.

Hirm teeb karjaks

Hirm saada rünnatavaks tapab eos julguse karjast eristuda. Arutelus asendab teadmist veendumus ja argumenti kaigas, väärikuse asendab hirm häbistamise ees. Ühise kahjuna kaotab ühiskond võime eristada tõelisi hädasid näilistest, tegelikke ohtusid kunstlikest. Tulemusena hõivavad arvamuste turuplatsi teemad, millel pole Eesti tulevikuga suuremat pistmist.

Et kirjeldatud tume stsenaarium siinmail teoks ei saaks, tuleb loobuda katsetest õigusele peale suruda mitteomaseid rolle – õpetada inimesi käituma ja tagada ühiskonna moraal.

Hea õigusloome tava

Vajadusest tagada igaühe põhiseaduslikud õigused ja vabadused, suurendada õigusloome läbipaistvust ja tõsta Eesti konkurentsivõimet peab Teenusmajanduse Koda möödapääsmatuks, et õigusloome protsessis järgitaks alljärgnevaid põhimõtteid – hea õigusloome tava.

•    Seadusandliku võimu teostamise eesmärk peab olema kooskõlas avaliku huviga, mitte teenima kitsalt erakonna, selle liikmete või toetajate huve.

•    Õigusloomeprotsess peab olema ettenähtav ja avatud.

•    Õigusloomes tehtavad otsused peavad olema läbipaistvad ja põhjendatud. Mida olulisem muudatus, seda põhjalikum peab olema põhjendus.

•    Huvigruppide kaasamine toimub selgete ja formaliseeritud menetlusreeglite järgi. Aruteluks tuleb esitada nii eelnõu väljatöötamise kavatsus, eelnõu kontseptsioon kui ka lõplik eelnõu tekst.

•    Seadus peab olema Eesti õigussüsteemi sobiv ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline. Vältida tuleb õiguslikult autistlike lahenduste kehtestamist.

•    Seadus peab olema mõjus, mistõttu eelnõuga kaasnevaid mõjusid tuleb teadvustada ning hinnata enne seaduseelnõu väljatöötamist ning prognooside paikapidavust kontrollida pärast seaduse jõustumist.

•    Seadus peab olema selge ja üheselt mõistetav, mistõttu õigusaktid tuleb koostada võimalikult lihtsas keeles, selgelt ja täpselt, silmas pidades õigusakti peamisi sihtgruppe.

•    Õiguskorras tehtavad muudatused ei või olla õigusakti adressaatide suhtes meelevaldsed ega sõnamurdlikud. Õigusaktide jõustamiseks jäetakse piisav aeg.