Andres Adamson: sada aastat tagasi

Eestimaa Päästekomitee liikmed. Foto: Kunstnik Maximilian Feichter Maksolly. Maal Tallinna Linnamuuseumis. Foto MIHKEL MARIPUU/POSTIMEES/SCANPIX

«Ja nõnda on lugu ka Eestis / ja nõnda on elu kiik: / ükskord – kui terve mõte – / ükskord on Eesti riik!» luuletas hull poeet rohkem kui sajandi eest. Estonia teatri ehituse heaks tahtis ta anda oma ainsa pintsaku, sest midagi muud tal hinge taga polnud, kirjutab ajaloolane Andres Adamson.

Sada aastat tagasi oli eestlasi rohkem kui praegu. Lisaks oli eesti rahvas siis demograafilises üleminekufaasis. Hilisest abiellumiseast hoolimata oli eestlastel alles äsja olnud keskmiselt üsna palju lapsi nagu agraarühiskondades ikka, kuid tänu sünnitus- ja arstiabi kättesaadavuse ning hügieeniolude paranemisele sai palju rohkem neist täiskasvanuks. Kunagi varem ega hiljem pole Eestis olnud nii palju noori täiskasvanuid – nagu nüüd pensionäre. Neile ei jätkunud vanades ühiskondlikes ja majandusoludes enam rakendust – vähemalt nende soovide ja unistuste kohast mitte. Kahekordse, vene ja saksa rahvusliku ning majandusliku ülemvõimu poolt allasurutud energia otsis väljapääsu ja rakendust.

Ses mõttes tuli iseseisvus õigel ajal, sest ei varem ega hiljem oleks seda energiat olnud nii palju ning teistsuguse ajalookäigu korral võinuks kogu aur väga vabalt vaid vileks minnagi.

Tsaari-Venemaa esimese ja viimase rahvaloenduse järgi elas Peterburis 1897. aastal 12 000 eestlast, ent vähem kui inimpõlv hiljem, Esimese maailmasõja eel ja ajal, lähenes see arv sajale tuhandele. Impeeriumi suuruselt neljandas linnas Riias elas veel 1881. aastal ainult 1500 eestlase ümber, kuid 20. sajandi algusaastatel kasvas nende arv mõnel hinnangul 28 000ni. See toimus hoolimata sellest, et ka Eesti ala industrialiseerus kiiresti ja uutes tööstustettevõtetes jätkus tööd. Seda fenomeni on palju kirjeldatud, kuid mehhanismi pole piisavalt avatud.

Iseseisvumine tuli enam-vähem esimesel võimalikul hetkel veel ses mõttes, et varem poleks eesti rahval jätkunud kaadrit oma riigi ülesehitamiseks. Kõrgharidusega eestlasi oli kõigest 800 ümber, tudengeid veidi rohkem, pool mõlemast väljaspool Eestit ja sekka juba ka omajagu naisi. Lisaks ei jagunenud nad uue riigi vajadusi arvestades erialati kaugeltki mitte ideaalselt, olid igasuguses vanuses ja erineva suhtumisega omariiklusse. Paljud neist sidusid oma saatuse hoopis Nõukogude Venemaaga. Ent vaid mõne aastaga oli see arv kolmekordistunud, üliõpilaste suhtarv oli juba sama mis soomlastel, omal kodumaal domineerisid eestlased nüüd keskhariduses – ja oli tekkinud eestlastest ohvitserkond.

Jutustan ühe loo. Augustis 1899 kohtus Oskar Kallas Soomes Kuorsalo saare rannas oma vastuvõtja Kaarle Krohni õe Ainoga. Kümneaastasest vanusevahest hoolimata süttis nende vahel armastus esimesest silmapilgust, juba mõne päeva pärast kihluti salaja ja järgmisel aastal abielluti. Aino Kallase õemees, Helsingi ülikooli soome keele professor, tulevane Soome iseseisvusdeklaratsiooni põhiautor, mitme valitsuse minister ja Tartu Ülikooli audoktor Eemil Nestor Setälä süüdistas Ainot oma rahva reetmises ja enda sidumises väljasureva rahva, eestlastega, mille tulemusena saavad tema lastest venelased. Mitte mingisuguseid eesti haritlaskonda ja kultuuri polnud Setälä meelest olemaski, eestlased olid ju vaid talupojad ja käsitöölised!

Haritud inimesena pidas ka Helsingi ülikooli doktorant Oskar Kallas ise oma emakeeleks võrdselt eesti ja saksa keelt. Nüüd, vähem kui kakskümmend aasta hiljem, oli ta Eesti Rahva Muuseumi juhatuse ilma palgata esimees, kooliõpetaja ja Postimehe kaastööline Tartus, kuhu just 24. veebruari hommikul jõudsid esimesed Saksa üksused. Veel mõni kuu ja temast sai 50selt Eesti esimene suursaadik Soomes.

Tavatseme jutustada, kuidas haritud või lihtsalt elus edasi jõudnud eestlased kippusid kuni venestusajani välja saksastuma. Teate küll, kadakad jmt. Ent ehkki just sada aastat tagasi, mil enamlased hakkasid maalt jalga laskma ja Saksa väed marssisid sisse, olid sõja-aastail ise rahvusliku surve alla sattunud saksakeelse elanikkonna meeleolud sõjakad ning tollased ajaloopöörded tegid nii mõnegi asja pöördumatuks, oli ühiskonnas aina enam ka vastupidiseid näiteid. Sellest, kuidas sakslased hakkasid eestlasteks. Lõpeks oli vaid väiksem osa neist aadel, mõisnikud; enamik olid kodanlased, väikekodanlased, käsitöölised. Unustame selle alatasa.

Koos enamlastega lahkusid sakslaste eest Venemaale Georg Lurich ja Aleksander Aberg – kaks meie maailmakuulsate raskejõustiklaste kolmikust, mille kolmas liige Georg Hakenschmidt polnud isa poolt isegi mitte balti-, vaid riigisakslane, ema poolt aga pigem rannarootslane, kuid ise pidas end kogu elu eestlaseks. Neil päevil reklaamitakse Enn Kunila maalikollektsiooni väljapanekut Tallinna raekojas selle tunnustöö, Paul Burmani maaliga «Raekoja plats» (1916), ent kui paljud mäletavad, et nii tema kui ka tema rohkem arhitektina tuntud vend Karl Burman vanem polnud sünnilt eestlased, vaid sakslased? Raske isegi öelda, mida nad ise enda kohta arvasid, kuid suguvõsa järgmised põlvkonnad olid ja on igal juhul eestlased. Hilisem pikaajaline Eesti ratsaväe inspektor kolonel parun Arthur von Buxhoeveden, piiskop Alberti ühe venna järeltulija, rääkis ka saksa keelt saarlase aktsendiga ja kirjutas juba tsaariajal ankeeti, et on eestlane...

Eelnev jutt viitaks nagu sellele, et Eesti iseseisvumine oli loomulik asjakäik. Nii näeb seda ka nii-öelda suur isamaaline narratiiv, mille järgi oli eestlaste eelnenud ajalugu alaline võitlus ja areng omariikluse eest ja poole, milleks nüüd lõpuks valmis oldi. Küpseti. Rahvuslikust enesemääramisest tulenev õigus iseseisvusele õnnestus nüüd soodsal hetkel lihtsalt realiseerida, ent kui seda võimalust polekski siis ära kasutada suudetud, tehtuks seda kunagi hiljem ja – nagu väljendus minu üliõpilasaegadel üks tollaseid ajalooprofessoreid – «oleks see saadud ehk väärikamatest kätest» kui enamlased, kellega tuli Tartu rahu sõlmida.

Tegelikult polnud see kõik sugugi ette ära määratud. Esmalt, eestlaste suur enamus polnud veel valmis omariikluse eest kätt tulle pistma. Senise ajaloo ja ümbritseva tegelikkuse taustal ei näinud see kuigi püsival alusel seisvat – ega seisnudki ju tõesti. Nädal tagasi kirjutas Ago Pajur siin leheveergudel oma suurepärases artiklis, kuidas Maanõukogu vanematekogu poolt ametisse pandud Päästekomitee liikmed peitsid end 23. veebruaril Tallinna Kunsttööstuskooli krundil aiamajakes ja pidasid plaani «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele» järgmisel päeval Estonia päevase etenduse ajal teatrilavalt publikule ette lugeda. Nii et saartelt üle jää Virtsus ja Haapsalus mandrile tulnud Saksa väeosad lähenesid Tallinnale, punakaartlased, muud enamlased ja vana Vene armee riismed asusid Balti laevastiku laevadele ja sättisid end läbi rüsijää teele Helsingisse (Soomes käis kodusõda ja pealinn oli punaste käes), aga Estonia teater töötas, nagu ei läheks ümbritsev möll talle korda, ja rahvas oli saalis...

Mõni kuu hiljem, Vabadussõja alguses, näeme midagi samasugust Tartus. Seal oli loodavatel eesti väeosadel Punaarmee pealetungivate üksuste suhtes isegi arvuline ülekaal, kuid algasid mäss ja riisumine, väeosad jooksid laiali ning linn anti otse enne 1918. aasta jõule igasuguse vastupanuta käest. Järgmisel päeval, jõululaupäeval, peeti linnas tavapäraselt turgu, talumehed tõid jõulupraeks sigu müügile, teater Vanemuine esitas kõigil kolmel pühal komöödiaid ja operette ning esimesel pühal ka jõulumuusikakontserdi.

Oma riik oli esialgu alles tundmatu suurus ja võttis aega, enne kui eliidi (eestlaste puhul eelkõige haritlaskonna) projektist sai üldrahvalik asi. Aega võttis see siiski vaid kuid ja punaste tagasituleku järel nädalaid, mitte aastaid. Eestlaste seas olid iseseisvumise ja Vabadussõja ajal muide ainult roosad ja punased, mingeid valgeid peaaegu polnud – valged olid baltisakslased ja vene valgekaartlased, keda vaid kasutati (ära), mitte ei toetatud kui liitlasi.

Eesti riik sündis Esimesest maailmasõjast, kuid see tõdemus ei seleta veel peamist. Iseseisvusest sai tõsisemalt rääkima hakata alles 1917. aasta hilissuvel-varasügisel, Saksa okupatsiooni reaalseks ohuks muutudes. Saksamaa võimu alla sattumist kartsid eestlased oma (balti)saksavastaste hoiakute, komplekside ja eelarvamuste tõttu (mis peagi osutusidki suures osas tõeks) nagu vanapagan välku, venelased aga pelgasid seda, et ega’s sakslased Eestis pidama jää, ikka tulevad edasi Petrogradi peale. Iseseisvuse väljakuulutamisega loodeti okupatsioon parimal juhul üldse ära hoida, tekitada Eestist neutraalne puhver sõdivate Vene- ja Saksamaa vahele ja halvimal juhul saada pärast maailmasõda kah vähemalt selle laua juurde kutsutud, kus Eesti saatust otsustatakse. Sõltumata sellest, kas Saksamaa maailmasõjas võidab või kaotab, näisid trumbid Eesti osas tema käes olevat. Et ka Saksamaa peagi täielikult kokku variseb nagu Venemaa enne teda ja et ajutiseks nähtuseks peetud nõukogude valitsus jääb Venemaal võimule – nii ebarealistlikku arengut polnud võimalik ette näha.

Niisiis, iseseisvusmõte jõudis avalikkuse ette tänu Saksa okupatsiooni ohule, selle väljakuulutamine toimus aga tänu okupatsiooni saabumisele. Sest muidu poleks enamlased või milline tahes Vene keskvõim sel sündida lasknud ning peale Saksa armee ei olnud silmapiiril ühtegi jõudu, mis oleks suutnud punased Eestist välja lüüa. Endise Vene impeeriumi territooriumil kuulutati aastail 1917–1920 õige mitmekümnes kohas välja uued riigid, kuid püsima jäid need ainult seal, kuhu jõudis Saksa armee, ja ka siis mitte kõikjal – Soome (ka sinna jõudsid Saksa interventsiooniväed – Läänemere diviisi nime kandnud ad hoc formeering ja Brandensteini brigaad, viimane seejuures Tallinnast), Eesti, Läti, Leedu, Poola, kuid mitte enam Valgevene ja Ukraina, kõiksugu muudest moodustistest rääkimata.

Eesti oli selles loetelus omamoodi valge vares. Eesti demokraatlik vabariik (just selle nime all me iseseisvusime) sai hiljem küll jalad kuidagi alla ja suutis üllatuslikult neile püsima jääda vaid tänu sellele, et revolutsioonist haaratud Saksamaa väed viibisid Punaarmee läände tungi alguses veel Eestis, lükkasid edasi ja pidurdasid selle pealetungi algust, andsid veidi lisaaega. Keegi teine poleks appi jõudnud, ja miks pidanukski. Kuid välja oli Eesti riik kuulutatud ikkagi vastu sakslaste tahet. Soome valgete jaoks – seal olid erinevalt Eestist omad maavillased valged olemas – oli Saksamaa peamine lootus ja liitlane; ka Poola ja Leedu kuningriik (riikluse «taastamine») kuulutati välja Saksa okupatsiooni tingimustes ning omamoodi armastusväärses käeväänamissuhtes viimasega; Läti vabariik loodi aga Saksamaa maailmasõjas lüüasaamise järel, kuid ikkagi selle sõjalise kontrolli all, ja vabanes sellest suurte raskustega, milles eestlastelgi tuli kaasa lüüa. Balti Landeswehr, meenutan, oli ametlikult Läti riigi relvajõud ja sellesse kuulus ka lätlastest üksusi.

Rahvaste enesemääramisõigusega polnud sellel kõigel vähemalt suurpoliitilisest vaatepunktist muud pistmist kui pidukõnedes ja enamlaste propagandas (peale uute riikide olid nemad nimelt ainsad, kes seda kuulutasid, kuid vaid sõnades ja omakasupüüdlikult). Ajalooline seaduspära ilmneb selles, et Esimese maailmasõja ja sellele järgnenud revolutsioonide tõttu lagunesid neli impeeriumit (Venemaa, Saksamaa, Austria-Ungari ja Osmanite oma) ning nende varemeile tekkis hulk uusi riike, enamasti rahvusriike, teiste seas Eesti. Sellega algas rahvusriikide ajastu, neid tekkis ja taastekkis koloniaalimpeeriumite asemele terve sajandi vältel, ja see protsess pole veel lõppenud, ehkki õhus on juba märgid teistsugusest ajast.

Eesti iseseisvumine oli seaduspärane ka ses mõttes, et seda valmistasid ette varasemad arengud, sealhulgas eesti rahva enda poliitiline, sotsiaalmajanduslik ja kultuuriareng. Viimase poolest oli see küll piiripealne juhtum, piiripealne nii ajastuse kui ka rahva suuruse poolest. Kümme aastat varem poleks see veel, paarkümmend aastat hiljem aga kardetavasti enam võimalik olnud.

Kuid õigus jäi siiski Juhan Liivile.