Sirje Kiin: eesti keele ja meele sünd

Sirje Kiin Foto: Erakogu

Kirjandusteadlane, Vabaerakonna liige Sirje Kiin heidab pilgu tagasi eesti keele ja meele sünnile.

Üks väga vana rahvas, kel muldne tarkus suus,

meid teretas aegade tagant ja ütles, me olla uus,

ja ütles, me olla elus, me päevad olla veel ees.

Ning seda õnne kuuldes meil olid silmad vees.

Hando Runnel

Sada aastat  on ühe väga vana rahva ajaloos üpris lühike aeg. Kunda kultuurist lähtudes võisid meie eellased olla kümne tuhande aasta vanused, Narva kultuuri alusel tulevad nad kuue tuhande aasta tagant. Antropoloogiliselt olime meie välja kujunenud hiljemalt teise aastatuhande alguseks. Eesti Biokeskuse geneetikute andmetel on praeguste eestlaste geneetiline taust kujunenud mitme eri aegadel Läänemere kaldale jõudnud inimrühma segunemisel ja püsinud enam-vähem muutumatuna rauaajast alates, see tähendab  kaks kuni kaks ja pool tuhat aastat.

Kui vana on aga meie identiteedi kese – eesti keel? Keeleteadlased kinnitavad, et eesti keel kujunes iseseisvaks keeleks teise aastatuhande esimesel poolel läänemeresoome algkeele hõimumurrete – eelkõige maamurde (põhjaeesti) ja Ugala murde (lõunaeesti) – lähenemise tulemusel. Selle lähenemise ja keelelise ühinemise eest peame olema tänulikud oma indoeuroopa keelkonda kuuluvatele naabritele ehk balti ja germaani keelte mõjule. Niisiis võib eesti keel olla ligi tuhat aastat vana.

Veelgi vanem võib olla meie rahvaluule, ehkki selle kogumist ja üleskirjutamist alustati süstemaatiliselt alles 19. sajandi keskel. Eesti rahva suuline pärimus, rahvaluule, vanavara, ennemuistsed jutud ehk muinasjutud, muistendid ja mõistatused on tõenäoliselt tuhandeid aastaid vanad, sest need rändasid koos rahvaste rändamisega suust suhu ja võisid liikuda edasi ka ühest keelest teise. Eesti Rahvaluule Arhiivis on 1,5 miljonit lehekülge käsikirjalist rahvalaulu, 62 000 fotot, 185 000 helisalvestist ja 1600 videolindistust. Suurele kogumistööle pani 19. sajandil aluse Jakob Hurt, kes lõi esmakordselt rahvaluule kogujate võrgustiku üle Eestimaa. See töö on jätkunud tänaseni. Kõik Tartu Ülikooli eesti filoloogia tudengid on käinud rahvaluule praktikal suulist pärimust kogumas. Minagi käisin 1960. aastate lõpus Võrtsjärve ääres Rannus rahvalaule ja ütlemisi kogumas ning sain seal eluaegse õppetunni eesti keele jahmatavast lopsakusest ja rikkusest. Pärast seda kogemust pole mind kerge emakeeles ehmatada. Tänapäeval koguvad teadlased rahvalikku keelemahla ka netiavarustest ja lõpututest kommentaariumijõgedest.

Tänu teist sajandit jätkuvale üldrahvalikule kogumistööle on Eestil üks maailma suurimaid rahvaluulekogusid. Tõsi, sama väidavad ka iirlased, lätlased ja leedulased oma folkloorikogude kohta, kuid meie rahvaarv on neist väiksem, mistap võime uhked olla: eestlane on rahvalaulu maailmameister ehk ühe eestlase kohta oleme loonud ja üles kirjutanud kõige rohkem rahvalaule kogu maailmas.

Täpselt kakssada aastat tagasi – 1818 – kirjutas üks 17-aastane nooruk, kes oli sündinud eesti isast ja läti emast ning saanud saksakeelse koolihariduse, esimest korda eestikeelses luulevormis eksistentsiaalse küsimuse, mis oli kindlasti meeles mõlkunud teistelgi, aga mida keegi polnud söandanud või osanud varem kirja panna:

Kas siis selle maa keel

 laulutuules ei või

 taevani tõustes üles

 igavikku omale otsida?

Kristjan Jaak Petersoni «Kuu» pole siiski esimene teadaolev eestikeelne kunstluuletus, see on 18. sajandi algusest pärit 32-salmiline lõuna-eesti keelne kaebelaul «Oh! ma waene Tardo Liin!» mis levis esmalt ainult rahvasuus. Varaseim üleskirjutus pärineb aastast 1714. Selle laulu autor Käsu Hans oli Puhja köster ja õpetaja. 1708 kirjutas ta Põhjasõjas Vene vägede läbi sündinud kannatustest eesti rahvale. Esimene eestikeelne luuletus on niisiis enam kui kolm sajandit vana, see pandi kirja ligi sada aastat enne Kristjan Jaagu keeleküsimust.

Kullamaa käsikiri ehk Kullamaa katekismus on esimene eestikeelne käsikirjaline tekst aastaist 1524–1532, mille leidis 1923. aastal Tallinna linnaarhiivis muistseid vakuraamatuid uurinud õpetlane Paul Johansen. Vanim säilinud eestikeelne trükis on Wanrad Koelli katekismus aastast 1535, millest on leitud vaid 11 säilinud lehekülge. Niisiis on eestikeelne raamat juba ligi viissada aastat vana.

Millal väljendati esimest korda eesti riikluse mõtet eestikeelses trükisõnas? Ajaloolase Küllo Arjakase hinnangul võis see sündida 36 aastat enne Eesti Vabariigi sündi, aastal 1882, mil Andres Dido pani kirja «Eesti sõalaulu» (tsiteerin katkendi):

 Sest Eestimaa on meie hüid

 Nüid orja unest ärkame

 Ja ühes sõtta tõttame

 Sest priius läigib meie eel

 Ja Eesti vabatriigi peal.

 Priius, auu ja Eestimaa

 Need kutsuvad meid sõdima,

 Sest astkem ette rõõmuga

 Hurraah, hurraa, hurraa.

Dido sõjalaulust on tuntum Juhan Liivi 12-salmiline luuletus «Kas näitad?», mis on kirjutatud ilmselt 1905 revolutsioonisündmuste mõjul, kuid ilmus alles 1926. aastal (tsiteerin 8. salmi), kui Eesti Vabariik oli juba sündinud:

Ja nõnda on lugu ka Eestis

ja nõnda on elu kiik:

ükskord – kui terve mõte –

ükskord on Eesti riik!

Juhan Liivist sai meie esimene traagiline isamaalegend: Must lagi on meie toal / ja meie ajal ka; Kui tume veel kauaks ka sinu maa. Juhan Liivi erakond oli eesti keel. Ta tahtis võtta lillesideme ja köita sellega ühte õnnetu Eestimaa, ta tahtis võtta isamaa taevasina, päikesesära, eha ja koidu, armastuse, aususe ja truuduse ning köita kõik sellega ühte. Need oli Juhan Liivi nägemusliku, alles sündiva Eesti riigi põhiväärtused.

Palju õnne saja-aastasele Eesti riigile ja tuhandeid aastaid vanale maarahvale Juhan Liivi sõnastatud väärtuste lillekimbuga!

Artikkel ilmus algselt Vaba Eesti Sõnas 15. veebruaril.