Tarmo Pikner: Merkel võitis sõja, kuid kaotas lahingu, Schulz kaotas mõlemad ehk Mis saab Saksamaast?

Valimiseelne debatt Angela Merkeli ja Martin Schulzi vahel. Foto: SCANPIX

Viis kuud valitsuse moodustamiseks pole teab mis pikk aeg (võrreldes Belgiaga, kus see kestis üle aasta), kuid ometi on see aja märk Saksamaale, tähistades Merkeli ajastu lõppu, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner.

Tavaliselt on Saksamaal vähemalt tuhkapäevaks valitsus kokku saadud – seekord mitte. Angela Merkelil, kes selle eest vastutab, tuleb nüüd tuhka pähe raputada. Mõni nimetab seda demokraatiaks – mida kauem kaubeldakse ja mida lahjemaks kahe maailmavaate kokku segamise lahusti saab, seda rahvalähedasem ja õiglasem peaks tulemus olema. Julgen selles sügavalt kahelda.

Saksa rahvas andis valimistel teada, et Merkeli avatud uste-akende poliitika oli vale ja sisserännet tuleb pidurdada. Sotsiaaldemokraadid (SPD), eesotsas nende värske juhi, kogenematu Martin Schulziga, soovib aga hoopiski suurendada immigratsiooni vähemalt selle ühes segmendis – pagulaste pereliikmetele tuleb teha uksed rohkem valla.

Ei oska Schulzi soovi teisiti tõlgendada, kui et sakslane olla on mitte uhke ja hää, vaid hoopiski häbiväärne. Siin saab olla eesmärgiks jätkata sakslaste sõjahäbi maha pesemist seni, kuni on assimileerunud mingi globaalne rahvus, et saaks edasi minna puhtamalt lehelt. Kaua selline puhastusprotsess aega võib võtta, ei soostu sotsid muidugi prognoosima.

Schulzi puhul tuleb mainida, et tema korduvad uperpallid seisukohavõttudes on tingitud pikast eemalolekust kodumaalt (23 aastat Euroopa Parlamendis). Brüsselis multikultuurse europarlamendi juhtimine on hoopis midagi muud kui tegeliku eluga kokku puutumine koduriigis.

Suure hurraaga valimisteks koju naasnud Schulz lootis SPD etteotsa asudes lükata troonilt kantsler Merkeli ja hakata tüürima Saksamaad sotsialismi suunas, kuid rahvas tema ideid ei toetanud ja saadi ajaloo halvim tulemus. Loogiline järeldus kõlas – Merkeli-sugusega küll valitsust moodustama ei hakata. Aga pärast Merkeli koalitsiooniläbirääkimiste nurjumist liberaalide ja rohelistega, tuli Schulzil president Frank-Walter Steinmeieri (endine SPD esimees) survel oma sõnu süüa ja istuti eelläbirääkimiste laua taha.

Nüüd on selle laua ümber kuude kaupa kuuma suppi keedetud ja Schulz on jõudnud teha veel kaks kannapööret. Kõigepealt arvas, et uude valitsusse ta ei lähe, sest partei vajab väljaspool valitsust tugevat liidrit. Kuid äkitselt soovis ta ikkagi välisministri toolile istuda. Nüüd kargasid parteikaaslased tagajalgele ega soovinud elust võõrandunud Schulzi üldsegi valitsusliikmeks, kuna ta muudab liiga tihti seisukohti. Nii sai (saab) ta lahti ka SPD esimehe kohalt.

Merkel, väljunud väsinu, kuid õnnelikuna supiköögist, näpus 177-leheküljeline koalitsioonilepe, kinnitas, et tugev vundament stabiilsele valitsusele on ehitatud. Selle vundamendi kvaliteedikontrolli teevad aga kõik sakslastest sotsid ehk 464 000 kodanikku. Niisiis, tants aurukatla ümber pole veel lõppenud ega ole sugugi kindel, kas vundamendile ka mõni ehitis kerkib.

Schulz omakorda kiitles: koalitsioonileppega võtab Saksamaa taas aktiivse ja juhtiva rolli Euroopa Liidus! Minu küsimus – huvitav, kes siis varem oli juhtivas rollis? Minu vastus – Schulz oli, siis kui ta oli europarlamendi president (vähemalt, nii ta arvas!). Lisaks lubas ta kasinuspoliitika lõppemist ja seda tõotab rahandusministriks saav sots Olaf Scholz.

Eriti kummastavalt kõlab aga Schulzi partei esimehe kohalt välja vahetava, (arvatavalt) tulevase SPD esimehe Andrea Nahlese (oleks esimene sotside naisliider 150 aasta jooksul) etteaste: «Seltsimehed, meid vajatakse! …me ei kavatse olla valitsuses kaasajooksikud…me astume järjekindlalt proua Merkelile vastu!» Kõlab nagu Rosa Luxemburg sada aastat tagasi.

Nahlese väljendatu on küll midagi naljakalt euroopalikku – seltsimehed sotsiaaldemokraadid lähevad valitsusse valitsusjuhi vastu võitlema! Absurditeater missugune (Berliin ongi teatriuuenduste taimelava). Noh, nagu meie seltsimees Ossinovski läheks Ratase valitsusse tema vastu astuma!

Milleni kahe maailmanägemuse kokku vägistamine Merkeli ja Schulzi puhul viis, selgub värskest uuringust, mille kohaselt paremäärmuslikkuses süüdistatav erakond Alternatiiv Saksamaale (AfD) möödus populaarsuselt sotsidest. Merkel nagu ei teakski, et Bundestagis on 92 liikmega AfD saadikurühm, suuruselt kolmas, uute valimiste korral tõuseks ilmselt teiseks.

Niisiis – Jumalaema kirik Berliinis lekib jätkuvalt.

Lõpetuseks, Schulz andis näitliku õppetunni poliitikukarjääri kiirest lõpust. Kui meie ambitsioonikad europarlamentäärid hakkavad varsti Brüsselist kodutanumale saabuma, kavatsedes koduvalitsuses korda looma hakata, siis, Schulz näitas, mis võõrandunuid võib ees oodata.