/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
Sinine kaelakaart, mis annab täieliku ligipääsu Müncheni julgeolekukonverentsile, on tõsine asi. Seda mitte ainult sellepärast, et nende arv on piiratud, vaid ka põhjusel, et julgeolekumeetmed on karmid (enamikku osalejaid tahab keegi kuskil tappa), kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas.
Kaelakaart annab teile võimaluse viibida maailma kõige tähtsamate inimeste seltskonnas ajal, kui nad arutavad kõige tõsisemaid probleeme. Te olete hotelli Bayerischer Hof liftis ja teile tundub, et teie kõrval seisev isik näeb välja nagu Christine Lagarde. Seejärel taipate, et see on tõepoolest Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) peadirektor.
Euroopa julgeoleku vallas oli tänavu esiplaanil kolm aspekti. Esiteks, Venemaa teemal on konsensus endiselt kindel. Isegi Sigmar Gabrielil, väidetavalt pehmet SPDd esindaval Saksa välisministril oli öelda karme sõnu Kremli jaga-ja-valitse-taktika kohta ning Ukraina toetuseks.
Donald Trumpi rahvusliku julgeoleku nõunik H. R. McMaster ütles järsult, et tõendid Venemaa sekkumisest USA poliitikasse on «ümberlükkamatud» (mis erineb sellest, kuidas tema ülemus seda kirjeldab). Küsisin enne seda Vene välisministrilt Sergei Lavrovilt, kas ta on rahul 1,25 miljonit dollarit kuus maksnud investeeringu tasuvusega, mille venelased viimase süüdistuse kohaselt kulutasid Ühendriikide poliitilisse süsteemi sekkumisele. Vastust ma ei saanud, kuid küsimusele järgnes tavatu aplaus.
Teine esil olnud teema puudutas transatlantilisi suhteid, mis on pingestunud, kuid terved. Seda ütles selgelt isegi härra Gabriel. Saksa kaitseminister Ursula von der Leyen (kes tegi koos Prantsuse kolleegi Florence Parlyga silmatorkava ühispöördumise) oli eriti jõuline. Paljud eurooplased leiavad selle administratsiooni juures paljutki, mille suhtes on vastumeelsust tunda, kuid me peame sellest hoolimata koos edasi minema.
Küsisin enne seda Vene välisministrilt Sergei Lavrovilt, kas ta on rahul 1,25 miljonit dollarit kuus maksnud investeeringu tasuvusega, mille venelased viimase süüdistuse kohaselt kulutasid Ühendriikide poliitilisse süsteemi sekkumisele.
USA poolel täpsustas McMaster eelmisel aastal kahes vastuolulises Wall Street Journali artiklis kaasautorina esitatud seisukohti. Paljud tõlgendasid neid kui reeglitel põhineva rahvusvahelise korra trumpilikku kahtluse alla seadmist (ühes neist kõrvutas ta maailmapoliitikat otsesõnu «konkurentsiareeniga» ja taunis maailmakogukonna ideed).
Sel aastal Münchenis ütles ta aga, et selle eesmärk oli rõhutada paariariikide ja inimõiguste rikkujate isoleerimise tähtsust. Kõige lõhestavama teema, ebapiisavate kaitsekulutuste tähtsus on vähenemas, sest Euroopa riigid on oma panust suurendamas. Prantsusmaa jõuab eesmärgini kulutada kaitsele kaks protsenti SKPst 2025. aastaks, eraldades kaitsele täiendavad 300 miljardit eurot (praeguste vahetuskursside juures 372 miljardit dollarit).
Kolmandana oli fookuses Saksa-Prantsuse koostöö tõus Euroopa julgeoleku mootoriks. Silmapiiril terendab rohkem ühiseid relvaprogramme, tihedam koostöö kosmoses, küber- ja luurevallas ning jõulisem Euroopa Liidu välispoliitika (mis loobuks konsensuse põhimõttest). Tulevikus näeme soovijate, kiirete ja võimekate koalitsioone, mitte kohmakat institutsionaalset otsustusprotsessi.
See peaks olema Brexiti-järgsel ajal Suurbritannia jaoks hea uudis. Theresa May kõnes rõhutati riigi panuse tähtsust terroritõrjes ja teistes küsimustes. Ta kutsus paindlikkusele ja pragmaatilisusele, et säilitada Brexiti järel koostööd. Talle osaks saanud vastuvõtt oli pigem viisakas kui poolehoidev. Tugev õigus- ja institutsionaalne raamistik ei ole enamikule ELi liikmesriikidele pelgalt detailid: need on kogu asja keskmes. Koostöö katkemise vältimiseks langeb suur osa kohanemisest Suurbritannia, mitte mandrieurooplaste õlule.
Aga pidage kinni. Kui Prantsusmaa ja Saksamaa on loomas osana Euroopa tuumiku ambitsioonikast konsolideerumisest paindlikke korraldusi, siis miks ei võiks need jätta ruumi koostööle tõeliselt võimeka riigiga, mis jääb juhtumisi EList väljapoole? Kahtlustan, et just seda me järgmistel aastatel Münchenis arutame.
Edward Lucas on ajakirjanik, rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.