Lauri Hussar: venetuv Eesti

Lauri Hussar. Foto: Postimees

Meie heade põhjanaabrite õigusajalukku kuulub häbiväärne seik, kui 1970. aastate alguses üritati kehtestada nn rahuseadus, mis oleks andnud info edastamise massiteabevahendites valitsuse kontrolli alla. Seadust põhjendati vajadusega tõkestada idanaabri suhtes tehtavat vaenulikku propagandat.

Eelnõu kukkus läbi, aga Soome ajalugu tunneb sadu ja tuhandeid juhtumeid, mille puhul jäi Kremli tahe või pigem soov Kremli tahte järgi käituda peale. Nii näiteks ei tohtinud kunagi kõrgematel riigikaitsekursustel arutleda võimaliku rünnaku üle idast, vaid ainult läänest ja põhjast. Häbiväärsesse olukorda oli Soome sattunud pärast Teist maailmasõda, kui neile sunniti peale sõprus-, koostöö- ja vastastikuse abistamise leping.

Sellest üritasid riigijuhid eesotsas president Kekkosega enam-vähem hoolikalt kinni pidada. Lääne-Euroopas jälgiti Soome köielkõndi hinge kinni pidades ning protsess sai nimeks soometumine, autoriks pikaaegne Baierimaa peaminister Franz Joseph Strauss. Laiemalt tähendab soometumine väikese demokraatliku riigi allutamist suure totalitaarse riigi tahtele.

Ka Eestis kuuleb seda väljendit viimasel ajal üha tihedamini. Nii üritatakse määratleda väljaütlemisi, mis kutsuvad normaliseerima Eesti-Vene suhteid (justkui oleks Eestil siin palju teha) ja kritiseerivad Eesti välispoliitika läänemeelsust. Sõna soometumine kasutamine sellises kontekstis on kohatu. Soometumine oli enesetsensuur, pragmaatiline valik ja paratamatus ühtaegu. Meil peaks olema kasutusel sõna, mis iseloomustab tegevust, mis kas tahtlikult või tahtmatult viib Eestit Venemaa ja Kremli mõjusfääri.

Millisest tegevusest on jutt? See ei ole nagu soometumine ehk paratamatus, millega tuleb leppida, vaid pigem mingi grupi veendumus, et just ida poolt tulevad õnnestavad piimajõed ja pudrumäed. Siia hulka kuulub ka soov pisendada või muuta olematuks nõukogude kuritegusid ning arvamus, et maksumaksja raha eest ostetud sisu Kremli propagandakanalis on süütu informeerimine ilma igasuguse ideoloogilise tagamõtteta. Isegi kui see nii on, on selle sammu käivitavad jõud pelk omakasu ja soov lõigata poliitilist profiiti. Asjaolu, et ka nii teenitakse Kremli huve, unustatakse sellise võimaluse puhul sootuks. Eelpool mainitud tegevus väljendub ka vihases NATO kriitikas ja soovis näidata Eestit läbikukkunud riigina, mis lömitab oma liitlase USA ees. Mitu viimast väidet oleks justkui PBK Moskvast transleeritud põhiprogrammist välja astunud.

Eesti ajalugu on olnud pidev pendeldamine ida ja lääne vahel ning kui õhus on märke, et pendlit tahetakse jälle ida poole liikuma panna, tuleb sellesse suhtuda äärmise tõsidusega. Seda tuleks nimetada venetumiseks. Kui sõna «soometumine» oli väljastpoolt saadud hinnang riigi siseprotsessidele, siis venetumine oleks määratlus, mis kaardistaks riigisiseselt ära kohapealse soosiva suhtumise Venemaa mõjutustegevusse.