Juhtkiri: Eesti vajab toimivat rahvastikupoliitikat

Vastsündinud beebi. Foto: Vida Press

Eestis on vahetult enne meie riigi sajandat sünnipäeva käinud väga elav arutelu rahvastikuteemade üle. Põhilised probleemid on endiselt samad: meie elanikkond vananeb ja kahaneb. Samasugused diskussioonid on huvitaval kombel meiega samal ajal aset leidnud ka naaberriikides. Näiteks Soomes leidus nii mõnigi pessimistlik haritlane, kes avaldas möödunud aasta detsembris Soome 100. aastapäeva pidustuste paiku kahtlust, kas soome rahvas jääb ikka püsima, et tähistada ka Soome riigi 200. aastapäeva. Niisiis pole me ainsad, keda vaevavad küsimused rahva ja selle kultuuri edasikestmisest.

Põhjust äärmuslikuks pessimismiks ja väljasuremispaanikaks pole, küll aga tuleb rahvastikupoliitikat puudutav väga hästi läbi mõelda. Selle teemaga tegelemine ei pruugi järgmistel riigikogu valimistel tuua poliitikutele nii palju hääli kui lubadused pensionite ja palkade mitmekordistamisest, kuid ega poliitika saagi seisneda vaid uute ja lennukate lubadustega väljatulemises. Võimu hinnaks peab olema vastutus. Muuhulgas vastutus selle eest, milline on Eesti, mille jätame kord oma lastele ning nende lastele. Vastutus selle eest, milliseks kujuneb Eesti, mis läheb ühel päeval vastu oma 200. sünnipäevale.

Eesti sündimusnäitajad pole võrdluses muu Euroopaga tegelikult põrmugi halvad. Rohkem lapsi ei sünni ei katoliiklikes maades ega õigeusklikes riikides. Kuid see pole endiselt piisav rahvastiku taastootmiseks. Praeguseks on loodud kolmest Balti riigist laste saamiseks kõige soodsamad tingimused Eestis ning näiteks emapalk ja muud meetmed on meid viimase kümmekonna aasta jooksul aidanud välja kõige mustemast august. Põhimõtteliselt on võimalik jõuda ka taastootmistasemeni, kuid selleks tuleb teha tarku ja tulevikku vaatavaid otsuseid juba nüüd. Tarvis on sammu edasi.

Rahvastikuteemadega seoses on päevakorda kerkinud ka sisserännuteema. Vastavate piirangute leevendamist on lobinud teatud ettevõtjate grupp ning nende esindajad, kes ei saa pretendeerida sellele, et kõnelevad kõigi Eesti tööandjate ning ettevõtjate nimel, vaid esindavad siiski teatud tüüpi suuremaid ettevõtteid. Nende poolest võiks tuua sisse odava tööjõu näiteks Ukrainast ning Moldovast, kus inimesed on valmis tõepoolest krosside eest tööd rabama. See ei saa olla lahendus rahvastikuprobleemidele. Eestlastes tekitab massiline ränne ajaloolisest kogemusest lähtuvalt negatiivseid seoseid okupatsiooniga. Ajaloost lähtuvaid hirme ning omapärasid tuleb mõista, mitte inimesi selle tõttu alavääristada. Samas pole põhjust ka sisserännet peljata. Peamine vaid, et selle aluseks oleks arvestamine Eesti võimega absorbeerida neid, kes tulevad.