Karmo Tüür.

FOTO: Sander Ilvest

Sõduritest, keda Kremli sõnul «seal pole», aga ometi on lahingute järel haavatud ja surnud, kirjutab kolumnist Karmo Tüür.

Kuskil kaugel Süüriamaal olla juhtunud järgmine lugu. Lahingu üks osapool olla eitanud enda osalust, kuid hiljem palunud luba tulla oma surnutele ja haavatutele järele.

Sõjapidamises pole laias laastus midagi muutunud. Kui jätta kõrvale need veidravõitu momendid, kus koguneti lippude lehvides ja trummide põrinal lagedale platsile vastakuti ning asuti aumeestena suure pidulikkusega üksteist maha nottima, on sõjas alati kohta nii kavalusel kui ka ahnusel, näivusel ja rumalusel. Küünilisusest rääkimata.

Praegu Süürias käival madinal on kõiki neid tunnusjooni. On nii lippude lehvitamist kui ka partisanisõja elemente, lihtsat rahateenimist kui ka võitlejate küünilist ohverdamist lahingluure eesmärgil.

Miraažiloome

Keeruliseks teeb asja jälgimise see, et tõest infot toimuva kohta on neetult keeruline hankida. Kui sulle näidatakse ekraanilt mingit pilti, siis ainuke asi, mida sa tead, on see, et sulle näidatakse seda pilti. Kes ja miks seda näitab ning mis on asjade tegelik seis, võib ainult aimata.

Venemaa on näivuse loomisel saavutanud tipptaseme ja teeb mitmele teisele asjaosalisele mitme ringiga ära. Tinglikult Süüria riigina kirjas oleval territooriumil, mida ei saa otseselt ja täielikult keegi ega kunagi kontrollida (ainuüksi piiridest mittehooliv Süüria kõrb on 500 000 km2), sõdivate jõudude hulgas on ka venelasi. Nii ametlikke – nt linnas nimega Tartus paiknev mereväebaas – kui ka mitteametlik – nn Wagneri eraarmee.

Kes seal kaugel kõrbesel pinnal, kus olulisem osa tegevust koondub jõeorgudesse ja rannikualale, tegelikult kohal on, kui palju ja missugust relvastust omab ning mis on eri osaliste motivatsioon, on aga kõike muud kui selge.

Wagneri grupeering

Wagneri grupeering on ehk meie jaoks põnevaim... ja paradoksaalsel moel ehk lähedasim. Selle grupeeringu pealik Dmitri Utkin on nimelt eriüksuslane, kelle algne teenistuskoht oli otse meie piiri kõrval, Petseri linnakeses.

Pihkva dessantväelaste (ja Burjaatia tankiväelaste jne) kasutamine nn roheliste mehikestena Krimmi kaaperdamisel ja Ida-Ukraina põldude väetamisel on avalik saladus. Nende noorte meeste verega on kirjutatud uus määratlus Venemaa sõjaväelukku – üldmõisteks kujunenud «их там нет». Ehk siis kõik need, keda seal pole. Polnud ei Krimmis, pole Donbassis ega ole nüüd Süürias.

Neid ei ole, kuid laibad on. Väidetavalt olla Moskva ja Piiteri erihaiglates ravil need, keda õnnestus välja tuua «kaup 300» nime all ehk siis haavatutena. On lesed, kes räägivad kaamerate ees oma kurba lugu. On hauad, mille kuhjamist jäädvustada üritanud isikuid koheldaks jõhkralt, hoolimata staatusest.

Naftaraha jagamine

Mida teevad need – seni ebaseadusliku – Wagneri grupeeringu mehed, keda hinnanguliselt olla 2500, Süürias? Kes neile maksab, kes katab kulud, kes annab relvad ja varustuse? Aus vastus on, et seda ei saa tõsikindlalt keegi väita, kuid teadaolevalt olla selle eraarmee taga Putini lähikondsed. Moskva lähistel registreeritud juriidiline keha «Евро Полис» olla aga tegelenud Süürias naftaväljade ja -tehaste vabastamisega nn DAESHi/ISISe käest ja olla saanud selle eest tasuks veerandi sealsest toodangust. Kas kujutate ette seda rahahulka?

Venemaa riigiduumas on jälle ettevalmistamisel seaduseelnõu, mis peaks legaliseerima eraomanduslikud sõjaväestatud üksused. Seni on Wagneri grupeeringu tegevus ka Venemaa enda seaduste järgi lubamatu.

Selle segaduse parim illustratsioon on väidetavalt Süürias püstitatud ausammas vene vabatahtlikele, millel olev relvastatud mees näib teatud rakursi all oma nägu fotograafi eest varjavat. Saatsin selle foto kahele piirkonda tundvale eksperdile küsimusega, kas tegu on tõese pildi või võltsinguga. Üks arvas selle olevat tõene ja teine ütles, et «ilmselt on see fake» (võltsitud).

Veider lahing

Aga mis puudutab loo alguses mainitud lahingut, siis laias laastus toimus järgnev. Süüria territoorium jaguneb tinglikult sektoriteks, mida kontrollivad eri jõud. Iidsest Eufrati jõest itta jääval alal tegutsevad USA toetatud Assadi režiimi vastased, nn demokraatlik opositsioon. Läänekaldal toimetavad Venemaa katuse all Assadi pooldajad.

Väidetavalt olla üle jõe n-ö võõrale alale hakanud liikuma mehed ja tehnika ilmse eesmärgiga võtta lahinguga üle üks naftatööstuse objekt. Objektil istuvad USA instruktorid ja kohalikud relvakandjad olla helistanud vene poole sideohvitserile ning öelnud, et ärgu jamagu, nad annavad vastulöögi. Torust kostis juba tuttav «neid ei ole seal». Järgnes vastulöök. Telefon helisenud uuesti. Sama mees küsinud: «Kas õhurünnak on läbi? Me tahaks oma mehi ja kehi tulla üles korjama.»

Nagu näete, kasutan rõhutatult tingivat kõneviisi. Uskuda sõjaseisukorras ühe või teise poole väiteid oleks narr. Uskuda, et surma sai 600 ründajat, oleks sama tobe kui uskuda ametliku Kremli vastust, et «ehk oli seal mõni Vene kodanik, kuid nad pole sõjaväelased». Pärast Krimmi on Kremli uskumisega üldse keerulised lood.