FOTO: Erik Prozes

Päts kuulutas välja sõjaseisukorra, riigikogu ja parteide tegevus keelustati ja pandi maksma ajakirjanduslik tsensuur. Sellest sai alguse diktaatorlik võimutsemine Eestis. Aga vaatamata sellele, et vapse pooldasid paljud, ei mäleta ma mingit meeleavaldust või isegi sõnavõttu sellel teemal, meenutab nädala aja pärast 100-aastaseks saav Endel Uiga toonast aega. 

Olen üks väheseid, kes on näinud Eesti Vabariigi algusaegu ja elab tänaseni. See on õhutanud mind oma mõtteid ja tähelepanekuid kirja panema, enne kui hilja. Selle peamiseks põhjuseks on minule sügavalt hinge jäänud deklaratsioon Eesti Vabariigi loomisest: «Luua riik, mis on rajatud õigusele, seadusele ja vabadusele.»

Olen läbi elanud mitu faasi meie kodumaa elust, mõne terrorliku režiimi ja demokraatliku riigikorra Ameerikas. Selle tulemusel on minust saanud veendunud demokraatia toetaja. Leian, et see sama lause («Luua riik...») väljendab kõige lühemalt ja selgemalt demokraatliku õigusriigi põhimõtteid. On vaid kahju, et meie viimase vabariigi deklaratsioonis on «vabadus» ehk demokraatia kõige olulisem põhimõte välja jäetud. 

Minu jutt siin, kasutades minu mälestusi, püüab otsida vastust, kas oleme selle eesmärgini jõudnud.

Meie «esimene» vabariik

Eesti Vabariik loodi väga kriitilisel momendil, kus taganevate kommunistide väeosade ja sissetungivate Saksa jõudude vahel oli tekkinud võimuvaakum. See kestis ainult päeva, pärast seda algas Saksa okupatsioon, mis kestis peaaegu et 1918. aasta lõpuni. Siis otsustas Nõukogude Venemaa meid rünnata ja algas Vabadussõda, mille me edukalt võitsime.

Tartu rahuleping, mis tunnustas meie iseseisvust, sõlmiti 1920. aastal. Majandusega oli meil raskusi, sest Venemaa majanduslike vajaduste täitmiseks rajatud tööstus jäi tellimusteta. Meil puudus kapital ja kogemused. Suureks ja oluliseks sammuks sai maareform, kus baltisakslaste mõisad omastati ja loodi 50 000 asundustalu.

Teiseks suureks tehinguks oli Harju panga afäär. See pank loodi paar kuud enne Tartu rahu sõlmimist ja selle peaosanikeks oli Konstantin Päts ja Johan Laidoner. Harju pangast kujunes üks Vene kulla vahendajaid Eestis. On väidetud, et selle kaudu saadeti 1,2 miljardi frangi väärtuses kulda Euroopasse. Nõukogude Liidule oli see äärmiselt oluline oma maailmarevolutsiooni plaanide läbi viimiseks. Eesti riik, peale panga osanike, sellest ilmselt mingit tulu ei saanud.

Elatustase  kodumaal oli alguses kehv. Kehtis demokraatlik valimissüsteem ja parteid tegelesid peamiselt võimu haaramisega.

Kolmandaks suuremaks ürituseks oli Vene kapitaliga loodud Eesti-Vene Kaubanduskoda, mis seadis endale eesmärgiks algatada mitmesuguseid idasuunalisi äriprojekte. Kaubanduskoja esimeheks oli Päts. Samuti olid Pätsil ka teised väärikate hüvitustega sidemed Venemaaga.

1924. aasta 1. detsembril toimus kommunistide mäss, mis näitas, et Nõukogude Liit ei taha austada Tartu rahulepingut. Mäss siiski ebaõnnestus ja Eesti sai oma riiki edasi rajada, nüüd juba teades, kes tema tõeline vaenlane on.

Elatustase kodumaal oli alguses kehv. Kehtis demokraatlik valimissüsteem ja parteid tegelesid peamiselt võimu haaramisega. Nii oli meil esimese kümne iseseisvuse aasta jooksul hulgaliselt valitsusi, ja oli selge, et neil oli suuri raskusi riigis stabiilsuse tagamisega.

Rahva rahulolematus meie valitsusega oli tugev ja sellest tulenes ka  Vabadussõjalaste liikumine (vapsid), kes nõudsid kõvakäelist valitsust. See oli tingitud Euroopa eeskujust, kus samadel põhjustel Mussolini Itaalias ja Hitler Saksamaal esile kerkisid. Nii loodi ka Eestis uus põhiseadus, mis nägi ette suure võimuga presidendi ametikoha loomist.

Vapsid olid populaarsed ja olid ise veendunud, et nad presidendivalimised võidavad. Juhtus aga nii, et pärast uue põhiseaduse vastuvõtmist sai riigivanemaks Päts, kes kasutas oma võimu ja likvideeris vapside liikumise. See sündis 12. märtsil 1934. aastal, arreteeriti vapside juhid ja ka paljud lihtliikmed. Süüdistus oli, et nad olid taotlenud vägivalla abil võimu ülevõtmist. Vahistatuid oli sadu ja Pätsil tekkis raskusi nende vangistuses hoidmisega.

Poliitilisi vastaseid saadeti ka Ruhnu saarele ehk meie Siberisse. Ainult vapside noorel juhil, Artur Sirkil, õnnestus vanglast põgeneda ja pääseda välismaale. Sellega tagas Päts vägivalla abil enese võimule jäämise ja algas nn vaikiv ajastu.

Vaikiv ajastu

Päts kuulutas välja sõjaseisukorra, riigikogu ja parteide tegevus keelustati ja pandi maksma ajakirjanduslik tsensuur. Sellest sai alguse diktaatorlik võimutsemine Eestis. Aga vaatamata sellele, et vapse pooldasid paljud, ei mäleta ma mingit meeleavaldust või isegi sõnavõttu sellel teemal. Eestlased on kuulekas rahvas – kahjuks. Juhtimise võtsid üle Päts, Laidoner ja Eenpalu, kes panid maksma kõva korra. Nendel oli aga ka plaan majanduse, põllumajanduse ja väliskaubanduse üles ehitamiseks.

Aga vaatamata sellele, et vapse pooldasid paljud, ei mäleta ma mingit meeleavaldust või isegi sõnavõttu sellel teemal. 

Kuna ajaliselt ühtis see suure maailma majanduskriisi lõpuga, siis rahva elutase tunduvalt paranes. Suurt rõhku pandi isamaalise vaimu õhutamiseks, loodi noorkotkad ja kodutütred, jaanipäevast sai võidupüha.

Elasin sel ajal Koplis, Tallinna viletsamas linnaosas, ja käisin keskkoolis Tallinna Tehnikumis. Minu mälestused tollest ajast on ülimalt head. Kopli elu oli hästi organiseeritud, ehkki kolmandik elanikest olid vaesed ja umbkeelsed venelased. Ei mäleta ühtegi kuritööd, tüli ega ebameeldivat juhtumist. Meil oli viieliikmeline poistegrupp, asutasime oma sõjamängude seltsi, tegime sporti, mille varustuse pidime ise muretsema.

Minu ülimaks sooviks oli suuskade ja jalgratta saamine. Suusad tegin omale koolis ise, kuid jalgratast, isegi kasutatut, ei suutnud mu vanemad osta. See on näide meie tookordsest elutasemest, kuid kõigele vaatamata jõudsid kaks meist doktori tasemele. Sellele aitas kindlasti kaasa algatusvõime ja uudishimuseeme, mille Koplis saime. Keskkoolist läksin Tallinna Tehnikumi ja peale seda Sõjakooli, mis meist mehed tegid. Siis avati Koplis Tallina Tehnikaülikool, mis minu haridusele tugeva aluse pani.

Minu mälestused tollest ajast on ülimalt head. Kopli elu oli hästi organiseeritud, ehkki kolmandik elanikest olid vaesed ja umbkeelsed venelased.

Nendele aastatele tagasi mõeldes tuleb ikka meelde 1938. aasta laulupidu ja kui rõõmsa, tugeva ja innustunud eestlasena end seal tundsin. Ei ole siis imestada, et kõik need, kes sel ajal kodumaal üles kasvasid, Pätsi ja Laidoneri meie riigi loojateks peavad ja et nende pildid olid kõikides paguluses loodud Eesti majades. Kahjuks aga oli see võimsus rajatud väga nõrgale alusmüürile.

Heinategu Hammaste külas, Tartumaal 1920ndate lõpus. Endel Uiga on ees keskel ja käivitab kaamerat niidi tõmbamisega.

FOTO: Erakogu.

Rasked ajad

Kahjuks said head ajad varsti mööda. Hitler oli Saksamaal võimule tulnud ja taotles Saksamaa suuruse ja domineerimise taastamist – võõraste maade vallutamist. Euroopa riigid sõlmisid lepinguid Saksamaa laiutamise takistamiseks. Meie jaoks oli kõige üllatavam aga Molotov‑Ribbentropi leping 1939. aasta augustis, kus ajaloolised vastased ootamatult kokku leppisid. Saksamaa nägi ette konflikti lääneriikidega ja tahtis oma seljatagust kindlustada. Stalini plaan oli loogiline – las lääneriigid lähevad sõtta ja nõrgendavad ennast. Siis on võimalus temal oma armeega Euroopat vallutada. Lisaks vajas Stalin baase Balti riikides.

Selle lepingu otsene tulemus oli Teise maailmasõja algus ning Poola vallutamine. Eesti valitsuse seisukoht oli, et meil pole vaja muret tunda – oleme neutraalsed ja sõda on meist kaugel. Ostke suhkrut tagavaraks! Ka kõige naiivsemale vaatlejale oli see analüüs üllatav. Euroopa kaarti vaadates ei saa sealt kuidagi neutraalseks jäämise võimalust välja lugeda. Asusime geograafiliselt kohas, kus Saksamaa ja Venemaa huvid põrkusid ja meie iseseisvuse seisukohast oli vajalik, et mõlema suurriigi huvid põrkuksid.

Poola idaosa okupeerimine Nõukogude Liidu poolt näitas, et meid oli jäetud Nõukogude mõjusfääri. Soome reageeris rahvusvahelise olukorra pingestumisele idapiiri kindlustamisega ja püüdis arendada poliitilist ja ka sõjalist koostööd Skandinaavia riikidega.

Meie oleksime pidanud looma Balti riikide kaitseliidu. Seda aga ei sündinud. On muidugi väga kahtlane, kas see oleks meid päästnud, kuid ta oleks vähemalt näidanud, et mõtlesime vastupanule. 1939. aasta septembris, peale Poola allveelaeva Orzeli põgenemist Tallinna sadamast, sõitis meie välisminister Karl Selter kaubalepingu sõlmimise ettekäändel ootamatult Moskvasse. Seal esitati talle aga just nagu ootamatult nõudmine sõlmida leping, mis lubaks luua Nõukogude Liidul sõjaväebaase Eesti territooriumil.

Meie oleksime pidanud looma Balti riikide kaitseliidu. Seda aga ei sündinud. 

Praktiliselt tähendas see meie iseseisvuse ühe osa loovutamist. Sellest väga olulisest nõudmisest informeeriti küll Riigikogu komisjone, aga otsus lepingu sõlmimiseks oli selleks hetkeks juba langetatud. Mingit hääletamist Riigikogus ei toimunud. Pätsi valitsus nõustus Nõukogude Liidu poolt pealesurutud lepingu vastu võtma ja lubas 25 000 punaväelasel riiki siseneda. Ja 18. oktoobril hakkasid Nõukogude Liidu väed sisenema neile Eesti territooriumil määratud baasidesse. Olime sellest üllatanud ja kohkunud, kuid üldiselt oli arvamine, et kui Päts seda tegi, siis pidi see õige olema.

Selle vea eest maksime raskelt sõjajärgses põgenikupõlves, kus lugematutest märgu- ja palvekirjadest hoolimata Eesti kohta ikka väideti, et «teie ise ju ühinesite Venemaaga!». Kahjuks polnud meil ametlikku vastuargumenti ette näidata. Täna on võõrastav mõtelda, et meile ei räägitud tollal piisavalt olukorrast Nõukogude Liidus, sealsest terrorist, meiega võrreldes viletsast elutasemest ja Nõukogude Liidu sõjalistest ettevalmistustest.

Soome ei allunud Vene nõuetele ja peaaegu et kahe kuu pärast kui baaside leping oli sõlmitud, algas Soome Talvesõda. Olime ahastuses, nähes Vene lennukeid meie baasidest lendamas Soomet ründama, kuid mingit protesti selle vastu Eesti valitsus ei teinud.

Pärast Molotovi-Ribbentropi lepingu sõlmimist kutsus Saksamaa baltisakslasi Eestimaalt  lahkuma. Aga samas tundus see teatud positiivse nähtusena paljude halbade uudiste hulgas. Peab ütlema, et meie meelsus sel ajal oli küll rusutud, kuid keegi ei olnud eriti masendatud – usaldasime siiski Pätsi valitsuse otsuseid. Aga 1940. aasta juunis esitas Nõukogude Liit meile ultimaatumi, mis väitis et kuna Balti riigid olevat baaside lepingut rikkunud, siis nõutakse lepingu ausaks täitmiseks Nõukogude Liitu pooldava uue valitsuse loomist ja täiendavate Punaarmee üksuste maale laskmist.

Viimane tähendas maa okupeerimist.

Endel Uiga

Sündinud Tallinnas 3. märtsil 1918.

1937. aastal asus õppima Tallinna Tehnikaülikooli elektrotehnika erialal, mille lõpetas 1944. aastal. Seejärel õnnestus tal pärast Kuramaa lahinguid Saksamaale pääseda. 1949. aastal, doktorikraadi omandamise järel Saksamaal Stuttgardi Tehnikaülikoolis, kolis perega üle ookeani ning 1955. aastal sai temast Ameerika Ühendriikide kodanik.

Aastatel 1951–1974 töötas ettevõtetes Ballantine Laboratories ja Boonton Electronics projektijuhi, peainseneri ja asepresidendina. 1974. aastast oli esimese asepresidendina tegev trükitööstuse kaamerate automatiseerimise ja valgustuse elektronkontrolli alal Kenro Corporationis. Töö kõrvalt õpetas korralise professorina ülikoolis County College of Morris optoelektroonikat, fototeadust ja elektrotehnikat.

Ameerika Elektroonikainseneride Ühingu eluaegne liige ja Ameerika Optikainseneride Ühingu liige.

Elab New Jerseys Hope’is. Hobideks on fotograafia, bridž ja suusatamine.

Avaldanud arvamusartikleid ka Eesti meedias (Postimehes, Õhtulehes, Meie Maas, Kultuuris ja Elus).

Ebays on praegu võimalik osta tema raamatut «Optoelectronics» (1995).