Jüri Valge: hoidlemaks isamaa ilu

Jüri Valge. Foto: Erakogu

Haridus- ja teadusministeeriumi keeleosakonna nõunik ­Jüri Valge nendib, et tekstide kirjutamisele suunatud õpetus ei taga toimetulekut elus ega soodusta keele korrektset kasutamist.

Tuleva kevade eesti keele riigieksamit on kõigi oluliste asjaosaliste tahtel ja koostöös ette valmistatud kolm aastat. Järgnev on eelkõige vastuseks Maris Veerusele («Läbi mõtlemata riigieksam», PM 10. mai 2011), samuti teistes väljaannetes murelikult esinenud kirjandisõpradele ning mõnekümnele muule toimekale arengu­kriitikule.

Esimene etteheide seisnes selles, et uue korra järgi on eksami sooritamiseks vähem aega – varasema kuue tunni asemel vaid viis tundi. Katseeksamid näitavad, et õpilased tulevad viie tunniga toime. Varasemast kuuendiku võrra lühem aeg ei pruugi tähendada, et sooritusvõimalused kuuendiku võrra kehvemaks lähevad. Olen kindel, et enamikul õnnestub alusteksti valimine üpris kiiresti. Samas soodustab väljavalitu tähelepanelik lugemine hilisemat kirjandikirjutamist ning küsimustele peaks alustekstile toetudes vastata saama ka mustandita.

Ka kirjandi kohustuslik vähemalt 400-sõnaline pikkus – varasema 600 sõna asemel – pole maailma lõpp: põhilisest kirjutamiseks on see piisav. Senised eksamid osutavad, et abituriendi elukogemuse juures algab umbes 500 sõnast enese kordamine. Keegi ei keela hea sulejooksuga abiturientidel rohkem kirjutada, kuid kaob täiesti mõistmatu hirm, et sõnu piisavalt palju ei ole.

Teine suurem probleem puudutas eksami esimese osa ehk tekstimõistmise hindamist, mida tehakse hindamisjuhendi ja -võtme põhjal. «Salapärase võtme annab hindajale ülesannete koostaja,» väidab Maris Veerus. Võti ei ole salapärane, vaid salajane, sest see on ju vastus. See ei ole ka kuidagi kujunenud, vaid eksamitöörühma liikmete vahel selgeks vaieldud. Kõiki ülesandeid eeltestitakse, küsitavused kõrvaldatakse ning hindajaid on koolitatud ja koolitatakse. Võtme ulatusest välja jääv on tõesti vale, kuid sellise tulemuse jaoks tuleb kõvasti vaeva näha. Kui aga keegi vastajaist suudab tõesti midagi sellist välja mõelda, mille peale kümned ülesande koostajad pole tulnud, tehakse otsus alati eksaminandi kasuks.

«Kas see kõik tähendab nüüd, et kõik koolilõpetajad peavad ühtmoodi mõtlema?» küsib Maris Veerus. Ei tähenda. Küll aga peaksid nad selgest eestikeelsest tekstist ühtmoodi aru saama. Uus süsteem pigem soodustab oma peaga mõtlemist, millele praegused pakkide kaupa ühesugust korrektselt positiivset mõtteviisi väljendavad kirjandid ei viita.

Luuleülesannete (võimalikud on ka draamakatkendid ja -ülesanded luule asemel) pakkumine on kummardus väikesele eliitrühmale. Enamikule tähendab see küll valikuvõimaluse kitsenemist proosa, publitsistika ja populaar­teaduse vahele, aga ka valimisaja vähenemist. Kindlasti ei peaks eksamil olema kirjandusteoreetilisi küsimusi, selle sooritamist soodustaks aga eesti keele olemuse parem tundmine – eksami praktilisele üldsuunale vaatamata. Ei saa nõustuda, et kaheosalise eksami tulekust on õpetajaid ja õpilasi teavitatud liiga hilja. Ministri intervjuu ja põhjalik uue eksami selgitus ilmus õpetajate kutselehes 30. mail 2008. Pärast seda on ilmunud hulgaliselt artikleid ja olnud kümneid esinemisi, kus uuest eksamivormist on teatatud.

On olnud katseeksamid kümnetes koolides paarile tuhandele õpilasele, Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse kodulehel ripub aastaid info eksamiarenduse kohta (koos näidisülesannetega), kahel sügisel on toimunud ministeeriumi teabepäev. Lisaks on Eesti Emakeeleõpetajate Selts, kelle esindajatega uus eksamivorm välja töötati ja kokku lepiti, korraldanud suve- ja sügispäevi, mille mõjul on olnud võimalik oma õpetustegevuse rõhumuutusi kavandada.

«Õpilane loodab õpetajale,» väidab Maris Veerus. Kahtlemata, kuid tal on kindlasti õigus loota enamat kui eksamiga piirduvat: et ta 12 aastaga eluks vajaliku eesti keele oskuse kätte saab. Paraku – nagu näitas Martin Ehala töörühma mullune uurimus – oli ligikaudu 20 protsendi äsja edukalt kirjandi kirjutanud esmakursuslase eesti keele oskus puudulik ning neile lisaks veel enam kui 20 protsendi oma eestikeelses kõrgkoolis õppimiseks kasin (nii hull, nagu väidab Andres Arrak 6. mai Sirbis – et 60 protsenti Tartu Ülikooli esmakursuslastest on kirjaoskamatud –, olukord õnneks siiski ei ole). Nimetatud uuringut maksab lugeda. Liiga palju juttu on eksamist – rääkima peaks eesti keele õpetamisest.

Isegi halb otsus (mida uus eksamikorraldus kindlasti ei ole) on parem kui pidev otsustatus kahtlemine, seejuures üpris küsitavalt kõigi eesti keele õpetajate nimel. Eestlase suhe emakeelega ei lõpe riigieksamiga, vaid kestab soovitavalt kogu elu. Senine kaunistekstide kirjutamisele suunatud õpetus ei taga toimetulekut elus, ei soodusta eesti keele korrektset kasutamist ega selle säilimist (mõelgem vaid meie lonkavale avalikule keelekasutusele – kust on tulnud tuhandete keeleinvaliidide eesti keele oskus, õigemini oskamatus?).

Nii nagu ei saa Tartu maratoni panna kehalise kasvatuse ega ooperiaaria esitamist muusikaõpetuse kooliprogrammi, ei ole koolis võimalik toota Tuglaseid või Undereid, Kivirähke ega Contraid. Meistrid kasvavad pigem kooli kiuste.

Muidugi on hea, kui inimene oskab ilusasti kirjutada. Ent neid kaunistekste tuleb osata ka lugeda. Lennart Meri on öelnud: «Vahel valdab mind tunne, et kõik on õppinud kirjutama, õppimata lugema.»

Kool peab andma niisuguse eesti keele oskuse, mis võimaldab ise väljenduda ning teiste väljendatut mõista, olla asjalik ja kultuurne keelekasutaja kõikidel elujuhtumitel. Me ei taha ju, et tänased õpilased homme Peeter Pindi kombel kimpu jääksid, tangu asemel soola telliksid ning kogu elu Männiku Märtide keeleoskusest ja mõistusest sõltuksid. Nagu liigkeerulise halduskeelega toimetulematusest veel vähe oleks!

Usun, et uue süsteemiga kohanemine on õpetajatele raskem kui õpilastele. Iseenese kahtlustest üle saades ning oma missiooni järgides peaks õpetaja aga siiski hajutama õpilaste võimaliku ebaluse uue eksamikorra suhtes ega tohiks mingil juhul õpilasi kahtlema panna siis, kui need seda ise ei tee.

Ühelegi eksamiarendajale ei meeldi olla nimetatud punaparuniks, laulupidude likvideerijaks, eesti keelele karuteene osutajaks või selle tuleviku hävitajaks ning kaugeltki ei taha me võtta võimalust eksamipäeval ilusaid riideid selga panna (nagu senise eksamivormi kaitseks on väidetud).

Kinnitan, et arendajad ei pea õpetajaid tasuta rügavateks tööloomadeks ega abituriente katsejänesteks. Loomulikult tuleb eesti keelt õpetada, kasutada ja kaitsta südamega. Aga ka peaga. Teen sügava kummarduse neile tarkadele, tulevikku vaatavatele eesti keele õpetajatele, kes eksamiarendusega kaasa on tulnud – kuigi see neile alati kerge pole olnud.

Lahkarvamuste kõrval on kaheosalise eksami pooldajate ja vastaste seisukohtades oluline ühisosa. Toetugem sellele, kindlustagem see, et meil ka aastakümnete pärast oleksid olemas eesti keelt rääkivad autojuhid, põllumehed, arstid ja professorid. Ning ka kirjanikud, kelle teoseid loetakse ja kelle keelekasutus eesti keele rikkusi täiendab.
Muuseas: isamaa ilu all pidasin silmas eesti keelt.

Samal teemal Maris Veerus «Läbi mõtlemata riigieksam», PM 10. mai 2011