Juhtkiri: sõnumid kuristiku servalt – õnneks mitte vaid kukkumisohust

President Kersti Kaljulaid Müncheni julgeolekukonverentsi eelõhtul laiemale avalikkusele korraldatud arutelupaneelil «Jõud ärkab: tehisintellekt ja moodne konflikt». Foto: Müncheni julgeolekukonverents

Maailma poliiteliidi kokku toonud Müncheni julgeolekukonverents, mis peeti seekord dramaatilise pealkirja all «Kuristiku servale ja tagasi?», ei näidanud üleilmsele üldsusele lähiajaks senisest rahumeelsemaid rännusihte. Konfliktikolded ja riikide erimeelsused püsivad ning mitmed neist ohustavad tõsiselt rahu ja turvalist homset.

Süüria sõda, Iraan ja Iisrael, Türgi ja kurdid, tuumapinged Korea poolsaarel, Venemaa kestvad vastustavad hoiakud... Nagu võttis kokku konverentsi juht Wolfgang Ischinger: «Me teame, et tahame kuristiku servalt ära saada. Aga me ei kuulnud piisavalt, millised konkreetsed sammud tuleks selleks astuda.»

Rohkem ja vähem diplomaatilised sõnaduellid oma retoorilise kõrgusega peegeldavad kuristike sügavust. Kui ühest küljest võiks rõõmustada, et maailmas peetakse endiselt Müncheni-taolisi foorumeid – see annab ju lootust –, siis teisalt ei näe me erilisi dialooge ning ka tahet neid otsida. Pole tahtmist vastaspoolt kuulata, vaid ikkagi eeskätt ja ennekõike esitada reljeefselt oma sõnumeid. Muidugi esindab ja kaitseb iga riik oma huve, ent otseütlemisi (ja halvasti ütlemisi) kuulsime Münchenis suhteliselt palju.

Mis jäi kõlama meile, Eestile? Peamised probleemid on endised. Idanaabri muutumatud käsitlused ja ambitsioonid ning neid saatev irooniline-targutav toon. Lähis-Ida pingekolle paneb meid muretsema Ühendriikide ja Türgi erimeelsuste pärast. Müncheni kuluaarid kõnelevad siiski, et osapooled otsivad aktiivselt ühist pinda, see on ülimalt tähtis NATO liitlassuhteid ja kogu Põhja-Atlandi alliansi tervist silmas pidades.

Ent Euroopa kaitset võetakse tõsiselt ja see on tähtis. Ühendkuningriigi peaministri Theresa May Münchenis üheselt selgelt väljendatud soov olla edaspidigi julgeolekulistes aspektides tihedas partnerluses Mandri-Euroopaga, on miski, mille saame kindlasti konverentsi järelmites plusspoolele kanda. Brexit Brexitiks, kuid kaitsekoostöö olgu tõhus, väljendugu see siis vastastikuses infovahetuses, ühismissioonides, valdkonda puudutavas teadus- ja arendustegevuses.

Kui nimetada veel midagi, mille pärast me praegu julgeoleku- ja välispoliitilises kontekstis muretsema ei peaks, siis need on meie esindajad. Enamgi veel. Kaitseminister Jüri Luik küünib oma ala tippude hulka. Nähtav ja aktiivne riigipea Kersti Kaljulaid esines Münchenis koguni neljas debatis. Meie presidenti kutsutakse, sest tal on, mida öelda. Ükski teine meie lähiriik – ei Läti, Leedu ega ka Soome – polnud konverentsil nii nähtav-kuuldav kui Eesti. Pisut pateetiliselt võime öelda, et Eesti astus maailma püünel üles lähenevale juubelile vastava väärikusega.