Eesti Vabariigi juubel on toonud Võhma Valgusevabrikule rohkem tööd kui jõuluaeg.

FOTO: Erakogu

Päris pikalt sai sätitud, aga kohe-kohe jõuabki viimaks kätte 24. veebruar 2018. Pessimistide arvates jääb meil seljataha iseseisva riigi viimane, optimistide arvates esimene sajand. Kohased on needki arvamused, et tegelikult ei saa Eesti Vabariik saja-aastaseks, vaid möödub sada aastat selle väljakuulutamisest.

Nii või teisiti on ajalooline paratamatus kinkinud meile põhjuse pidutseda. Ümmargune number on niikuinii pelk mäng, sest 100 ei ole millegi poolest parem või olulisem kui 99 või 101. Kui valitakse sada parimat filmi või sada parimat raamatut, siis see ei tähenda ju, et just 101. film või raamat on üks ääretult hirmus käkk.

EV 100 kõlab lihtsalt kenasti, silmahakkavalt ja meeldejäävalt. Samal põhjusel kannavad EV 100 märki šokolaadid, lauamängud, kohvid, sokid ja koeratoidud. Saja aasta möödumine iseseisvuse väljakuulutamisest on andnud põhjuse püstitada mälestusmärke, ujuda 100 kilomeetrit, laulda sada laulu, tantsida sada tantsu ning, mis kõige olulisem, arutleda Eesti riigi mineviku, oleviku ja tuleviku üle.

Üks teema, mille üle järgmise saja aasta lävel mõtteid mõlgutada, puudutab seda, kas me vajame rohkem riiki või vähem riiki. Kas riik peaks veel enam ette kirjutama, kuidas kodanikud peaksid istuma ja astuma, kuidas hümni laulma, kuidas töötama, napsu võtma ja mõtlema? Kas riik peaks seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kaudu käituma lapsehoidjana või hoopis partnerina kodanikule?

Vastused neile küsimustele ei peitu akadeemilistes aruteludes ega tuhandetes ettekirjutustes, vaid eelkõige kodanikes endis.

Minu kunagise kooli, Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi moto on: «Vabadus. Loovus. Vastutus.» See on universaalne sõnum ja juhend nii riigile kui ka igale kodanikule. Eesti Vabariigi 100 aasta juubeli lävel ei saa öelda, et meil asjad vabaduse, vastutusega just hästi oleksid. Need, kellele meeldib vabadus, ei kipu arvestama vastutusega ja need, kellele on tähtis vastutus, ei kipu arvestama vabadusega. Demokraatiagi toimib nõnda, et kodanikud teostavad vabadust ja valivad riiki juhtima hilisema hinnangu kohaselt rumalad inimesed, aga hiilivad ise hiljem vastutusest eemale. Lõppeks on kõik nagu ühes rahvajutus: «Kesse tegi?» – «Ise tegi!».

EV 100 tunnuslause võiks vabadust, loovust ja vastutust silmas pidades olla labane argitõde: «Arenguruumi veel on!» Hea ongi, et arenguruumi on, sest kui ei oleks, peaksime tõesti pidutsema iseseisvuse viimase, mitte esimese sajandi täitumise puhul.

EV 100 tähistamine ei lõppe eeloleva laupäevaga, püha üritus läheb edasi, kuid ohtralt reklaamitud kulminatsioonihetk muidugi saabub. See on igaühe enda asi, kuidas Eesti Vabariigi juubelit tähistada.

Võib võtta sada grammi Lätist ostetud viina. Võib arvustada presidendi kõnet või kleiti või mõlemat. Võib istuda kiluleiva taga, silm sinine ja meel must, kuid vähemalt särk valge. Tänu vabale riigile võib tähistamise hoopis vahele jätta, ja just see ongi vabaduse mõte ja väärtus.