Tervet finantsteenuste valdkonda ootab ees revolutsioon. Kuid selle juhtiv jõud ei ole mitte sellised ülehaibitud plokiahela rakendused nagu Bitcoin. See on revolutsioon, mida tõukavad tagant tehismõistus, suurandmed ja värkvõrk, kirjutab New Yorgi ülikooli Sterni ärikooli majandusprofessor ja konsultatsioonifirma Roubini Macro Associates tegevdirektor Nouriel Roubini.
Juba praegu kasutavad tuhanded ettevõtted seda tehnoloogiat, halvates sel moel finantsmaailma vahemehe rolli. Kümnetel interneti-makseteenustel - PayPal, Alipay, WeChat Pay, Venmo ja teised - on sadu miljoneid igapäevaseid kasutajaid. Finantsasutused aga suudavad võrgus leiduvate külluslike andmete põhjal inimeste ja firmade kohta langetada senisest täpsemaid laenuandmise otsusi nädalate asemel sekunditega. Aja jooksul võivad niisugused andmepõhised krediidiotsused isegi minema pühkida senised tsüklilised, just krediidist tingitud tõusud ja langused.
Ka kindlustuse puhul on nii kindlustusvõtja hindamine kui ka juhtumite hindamine ja haldamine, samuti pettuste jälgimine muutunud üha kiiremaks ja täpsemaks. Aktiivselt portfelle haldavate varahaldurite asemele on aina enam astunud passiivsed robotnõunikud, kelle tulemuslikkus on sama või isegi etem kui mõnigi kord ebakindlatel, aga igal juhul kõrget töötasu nõudvail finantsnõunikel.
Võrdleme nüüd seda tõelist käimasolevat finantstehnoloogia revolutsiooni plokiahela ajalooga, mis on olemas olnud ligemale aastakümne jooksul ja millel on seni ainult üks rakendus: krüptoraha. Plokiahela propageerijad väidavad, et selle algusaeg meenutab interneti algusaega, enne kui sellele tekkisid kommertsrakendused. Ent see võrdlus on üdini petlik. Kui internetist ajendatuna tekkisid kiiresti e-post, veeb ja miljonid kommertsettevõtmised, mida kasutasid miljardid inimesed, siis sellised krüptovääringud nagu Bitcoin ei ole suutnud täita isegi oma ettenähtud ülesannet.
Vääringuna peaks Bitcoin olema kasutuskõlblik rahaühik, maksevahend ja stabiilne väärtuse säilitamise meetod. Midagi sellist see ei ole. Pole kaupu, mille hind oleks määratud Bitcoinis. Ainult üksikud jaemüüjad aktsepteerivad seda maksevahendina. Väärtuse säilitamiseks sobib see õige halvasti, sest selle hind võib kõikuda juba üheainsa päevaga 20-30 protsenti.
Plokiahela propageerijad väidavad, et selle algusaeg meenutab interneti algusaega, enne kui sellele tekkisid kommertsrakendused. Ent see võrdlus on üdini petlik.
Veel hullem on see, et krüptoraha tugineb üldse väärale eeldusele. Propageerijate sõnul saab Bitcoine maksimaalselt olla kindlaks määratud hulgal, täpsemalt 21 miljonit, mistõttu erinevalt fiat-rahast ei saa selle väärtus kahaneda. See on selgelt valelik väide, eriti kui pidada silmas, et Bitcoin on juba praegu jagunenud kolmeks haruks: Bitcoin Cash, Litecoin ja Bitcoin Gold. Lisaks käivitatakse iga päev sadu uusi krüptorahasid, rääkimata juba sellistest petuskeemidest nagu «krüptoraha esmapakkumine», mis on peamiselt mõeldud väärtpaberiseadustest möödahiilimiseks. Niisiis tekitavad «stabiilsed» krüptorahad rahapakkumist ja vähendavad selle väärtust lausa palju kiiremas tempos, kui seda on kunagi teinud mõni vähegi olulisem keskpank.
Nagu finantsmullile iseloomulik, ei osta investorid krüptoraha mitte tehingutes tarvitamiseks, vaid ootuses, et selle väärtus kasvab. Kui keegi tahakski Bitcoini tegelikult kasutada, oleks see õige raske. Selle tootmine on nii energiamahukas (ja seetõttu ka keskkonnale kahjulik) ning tehingukulu nii suur, et seda ei tunnistata maksevahendiks isegi Bitcoini konverentsidel.
Seni on Bitcoini pruugitud ainult illegaalse tegevuse huvides, näiteks narkoraha ülekanded, maksudest kõrvalehoidmine, kapitalikontrolli vältimine ja rahapesu. Pole sugugi üllatav, et G20 riigid valmistuvad praegu reguleerima krüptoraha ja kõrvaldama sellele väidetavalt omase anonüümsuse, nõudes täielikke andmeid kõigi tehingute kohta.
Sellekuise Aasia reguleerivate organite otsustava sekkumise järel langes krüptoraha väärtus detsembrikuise tipuga võrreldes poole peale. Kokkuvarisemine oleks olnud võimsamgi, kui ei oleks ääretu kiirusega rakendatud hiiglaslikku, otsese manipuleerimisega selle hinna tõstmiseks välja mõeldud skeemi. Aga nagu kinnisvaramulli ajal põõnab enamik Ühendriikide reguleerivaid asutusi seni veel täies rahus.
Raha leiutamisest alates tuhandete aastate eest ei ole kunagi olnud sellist monetaarsüsteemi, milles oleks üksteise kõrval toiminud sadu eri vääringuid. Raha mõte selles ju seisabki, et see võimaldab pooltel sõlmida tehing rahas, mitte bartertehinguna. Aga et rahal oleks väärtus ja tekiks mastaabiefekt, saab korraga kõrvuti olemas olla ainult teatav hulk vääringuid.
On täiesti ilmne, miks me näiteks USAs ei kasuta dollari kõrval eurosid ja jeene: see oleks mõttetu ja kui me seda teeksimegi, väheneks majanduse tõhusus. Idee, et elujõulisena võiksid toimida sajad krüptorahad, ei käi mitte ainult raha enda põhimõtte vastu, vaid see on ka puhtloogiliselt täiesti idiootlik.
Samamoodi on idiootlik aga ka idee, nagu võiks kas või üksainus krüptoraha asendada fiat-raha. Krüptorahal ei ole oma loomupärast väärtust, samal ajal kui fiat-rahal on see kindlasti olemas, sest sellega saab näiteks maksta makse. Samuti kaitseb fiat-raha väärtuse langemise eest keskpank, mis on huvitatud hinnastabiilsusest, ja kui fiat-raha peaks kaotama usaldusväärsuse, nagu on juhtunud mõne kõrge inflatsiooniga monetaarsüsteemi korral, saab selle vahetada stabiilsema välismaise fiat-raha või kinnisvara vastu.
Samamoodi on idiootlik aga ka idee, nagu võiks kas või üksainus krüptoraha asendada fiat-raha. Krüptorahal ei ole oma loomupärast väärtust, samal ajal kui fiat-rahal on see kindlasti olemas, sest sellega saab näiteks maksta makse.
Nii on Bitcoini arvatav eelis õigupoolest ühtaegu selle Achilleuse kand, sest isegi kui seda peaks olema püsivalt kindlaks määratud hulgal 21 miljoni ühiku ulatuses, siis võtab see sellelt kestliku vääringu võimaluse. Kui vääringu pakkumine ei jälgi just potentsiaalset nominaalset SKTd, ootab hindu ees deflatsioon.
See tähendab, et kui kindlal hulgal olemasolevad Bitcoinid peaksid tasapisi tõepoolest asendama fiat-raha, siis hakkaks kõigi kaupade ja teenuste hinnaindeks järjekindlalt langema. Ühtlasi iga Bitcoinis võla reaalväärtus hakkaks ajas kasvama, mis tooks kaasa sedalaadi võladeflatsiooni, mis majandusteadlase Irving Fisheri arvates eelnes suurele majanduskriisile. Samal ajal Bitcoinis nominaalpalgad kasvaksid reaalväärtuses aina edasi täiesti sõltumata tootlikkuse kasvust, mis suurendab veel enam majanduskatastroofi usutavust.
Vaieldamatult jätavad Bitcoin ja teised krüptorahad kõigi mullide esiema mulje, mis selgitab sedagi, miks tõepoolest lausa kõik, keda ma 2017. aasta tänupüha ja jõulu vahel kohtasin, aina pärisid, kas nad peaksid seda ostma või mitte. Kõikvõimalikud petturid, šarlatanid ja tänavamüütajad on haakunud lähemat aimu mitteomavate investorite külge, mängides nende kartuse peale millestki suurest ilma jääda, ning nad endaga kaasa kiskunud.
Mis puudutab kõige selle taga seisvat plokiahela tehnoloogiat, siis sellegi teel seisab jätkuvalt tohutuid takistusi, isegi kui tulevik paistab omajagu helgem kui krüptorahal. Peamist tõket kujutab asjaolu, et sel puuduvad niisugused üldised ja universaalsed protokollid, mis muutsid näiteks interneti üleüldiselt kättesaadavaks (TCP/IP, HTML jne.). Põhimõttelisem takistus on see, et plokiahela tõotatud detsentraliseeritud tehingud ilma vahemeheta on õigupoolest proovile panemata utoopiline soovunelm. Ei tasu imestada, et plokiahel seisab ülespaisutatud ootustega tehnoloogiate rivis päris esireas.
Seega tasub mälust pühkida plokiahel, Bitcoin ja teised krüptorahad ning hakata investeerima tõelise ärimudeliga finantstehnoloogia ettevõtetesse, mis visalt korraldavad revolutsiooni finantsteenuste vallas. Sellega ei saa üleöö rikkaks, aga see investeering läheb kindlasti asja ette.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Nouriel Roubini on New Yorgi ülikooli Sterni ärikooli majandusprofessor ja konsultatsioonifirma Roubini Macro Associates tegevdirektor.
Copyright: Project Syndicate, 2018.