Eesti lipp.

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Ma ei oleks iial uskunud, et hümni ümber on võimalik tekitada sellist pahatahtlikku ja poliitilist ažiotaaži, nagu me täna näeme, kirjutab riigikogu liige Henn Põlluaas (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond).

Eesti Vabariigil justkui oleks hümn, aga tegelikult ei ole ka. Juba enam kui sada viiskümmend aastat, ka esimesel laulupeol ja ka Eesti lipu sisseõnnistamiselgi, on mängitud ja lauldus Paciuse viisil ja Jannseni sõnadega laulu «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm».

Laul pani eestlaste hingekeeled helisema ja justkui iseenesestmõistetavalt kujunes sellest Eesti Vabariigi hümn, mida esitatakse kõikidel tähtsatel ja pidulikel sündmustel. Huvitaval kombel ei ole seda aga tänaseni ametlikult hümniks kinnitatud, erinevalt lipule ja vapile, mille kohta on olemas eraldi seadused.

Eesti Vabariigi sajanda juubeliaasta puhul esitas Eesti Konservatiivne Rahvaerakond hümni seaduse eelnõu, lootes, et meie hümni staatus saab väärikalt sätestatud. Eelnõu on lühike. Ainult viis paragrahvi, millega sätestatakse, et «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» on üks Eesti riigi sümbolitest. See on ülistuslaul Eesti riigile, rahvale ja kultuurile.

Mul on hea meel, et valitsus valdavalt toetas eelnõud, samas on sümptomaatiline, et just sotsist kultuuriminister Indrek Saar, kelle ülesanne peaks olema Eesti kultuuri kaitsmine, ajab kiusu, et hümni seadust ei ole vaja. Saar eirab tõsiasja, et enamikus Euroopa riikides on hümn seadusega paika pandud. Eestis aga ei ole mitte üheski seaduses kirjas, mis lugu me hümni all üldse silmas peame. Meie leiame, et vabariigi juubeliaastal on väärikas see puudujääk kõrvaldada. 

Mul on hea meel, et valitsus valdavalt toetas eelnõud, samas on sümptomaatiline, et just sotsist kultuuriminister Indrek Saar, kelle ülesanne peaks olema Eesti kultuuri kaitsmine, ajab kiusu, et hümni seadust ei ole vaja. 

26

Ma ei oleks aga iial uskunud, et hümni ümber on võimalik tekitada sellist pahatahtlikku ja poliitilist ažiotaaži, nagu me täna näeme. Piinlik on kuulata ja lugeda, kuidas terve rida isikuid, sh soovolinik Pakosta, on asunud teeseldud nördimusega hümni kaitseks barrikaadidele, võtavad sõna ja leiavad pisiasju, mida seaduses või selle eelnõus kritiseerida ning veelgi innukamalt mõtlevad sinna juurde välja igasuguseid mõttetusi ja otseseid valesid.

Justkui hümni seadustamise ettepaneku teinud EKRE eesmärk oleks mingil viisil hümni esitamist keelustada ja takistada, justkui seda ei tohiks kõrgete aukandjate juuresolekuta või koosoleku alguses esitada, justkui lapsi tuleks karistada, kui need hümni laulavad, justkui sõnade sassiajamisele järgneks karistus jne. Neid väljamõeldisi esitatakse juba lausa võidu.

See mis toimub on absurdne. Säärased väited ei ole esitatud mitte hümni kaitseks, vaid EKRE vastu. Ilmselgelt tuntakse lihtsalt kadedust, et keegi teine või kritiseerijate enda erakond ei tulnud vastava eelnõuga välja. Mida valjuhäälsemalt keegi hümni «kaitseks» sõna on võtnud, seda silmakirjalikum ja väiklasem ta on olnud. Kui on häid ettepanekuid, kuidas seadust paremini sõnastada, siis on ju alati võimalik neid esitada. Hümn on meie kõigi oma, austagem seda ja ärgem kallakem ilusaid algatusi üle kibeda sapiga.

Eesti Vabariigi sajandal juubeliaastal ja eriti selles küsimuses, mida meie hümnile väärika staatuse andmine endast kujutab, võiks küll püüda vastandumist vältida. Meie saadud otsene tagasiside näitab, et lõviosa inimesi toetab ja peavad vajalikuks hümnile ametliku staatuse kinnitamist. Seda saaks vaadata kui meie kõigi sünnipäevakinki oma riigile, mis annaks tunnistust katkematust vaimsest ja hingelisest sidemest kõikide põlvkondade vahel, kes seda laulu on juba enam kui sada viiskümmend aastat pühaks pidanud. See seoks meid ka meie tulevaste põlvedega.