Tunnistus Eesti iseseisvusest - sinimustvalge Pika Hermanni tornis.

FOTO: Peeter Langovits

Eksisteerib kaks paralleelset universumit: ühes on Elon Musk, David Bowie ja kosmos ning teises Ratase valitsus, Urmas Reinsalu ja EKRE. Ehk teisisõnu aastal 2018, kui kuskil mõeldakse Marsi koloniseerimisest ning terve maakera internetileviga katmisest, mõeldakse kusagil mujal vastu võtta seadus, millega sätestatakse, et hümni esitamisel tuleb seista püsti ning võtta müts peast. Loodetavasti tegeleb valitsus tulevikus ka hea ilma seadusega, millega sätestatakse, et 360 päeva aastas peab paistma päike, ning hea tuju seadusega, millega keelustatakse apaatia, stress ja muu sarnane, mis inimestele tuska teeb.

Igal riigil on oma sümbolid: vapp, lipp ja hümn. See triaad ei tekkinud kohe, vaid alles 20. sajandist juurdus üle maailma kohustuslik traditsioon, et igal riigil on lipp, vapp ja hümn. Need on vajalikud, sest seovad ühte mineviku ja oleviku, samuti võimaldavad need oma kodanikel väljendada patriootlikke tundeid ja markeerida riikidel end rahvusvahelisel areenil. Need on visuaalsed ja muusikalised kujundid. Suhtumine lippu, vappi ja hümni on suhtumine sellessesamasse riiki. Inimesed eri riikidest tunnevad uhkust oma riiklike sümbolite üle, kuid oluline pole mitte ainult teada, kuidas lipp, vapp ja hümn välja näevad, vaid teada ka nende sümbolite tähendust. Selleks on vaja teada nende ajalugu.

«Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» oli 19. sajandi ärkamisaja üks populaarsemaid isamaalisi laule ning 1917–1918 pöördeliste sündmuste ajal oli see Eesti iseseisvuse pooldajate jaoks kui ühine palve, mis neid ühendas ja võitlusvaimu tugevdas. Seda laulis rahvas ka näiteks 23. veebruaril 1918 pärast seda kui Endla teatri rõdult oli Eesti iseseisvus välja kuulutatud. Sellest ajast pole mitte midagi muutunud ning meie jaoks seostub «Mu isamaa» automaatselt Eestiga. Lippu või vappi ei pruugi inimestel käepärast olla, kuid hümnimeloodia on alati nendega, kes seda teavad, kus nad ka ei viibiks.

See hümn on sedavõrd sügaval rahvuslikus teadvuses, et pole absoluutselt oluline mingisuguste külahullude arvamusavaldused, et neid need sümbolid ei kõneta ning seepärast on need iganenud ja tuleks hoopis uued leida. Selline jama on initsieerinud põhimõtteliselt ka käesoleva hümnieelnõu, kuid seejuures on täiesti arusaamatu, kelle või mille eest on tarvis hümni kaitsta. Või kas seadusesse on tõepoolest tarvis raiuda, et hümni puhul tõustakse püsti? Või kas on Eestis pakilisemaid probleemid otsa lõppenud, mis lahendust vajaks? Muidugi toovad eelnõu esitajad argumendi, et selline seadus kehtib mitmes Euroopa riigis. Muide, hümniseadus, mis sätestab, et selle kõlades tuleb püsti seista ja lipu poole vaadata, oli üks esimesi, mille võttis 2000. aastal vastu Vladimir Putin.