Sergei Metlev

FOTO: личный архив

Saja-aastaseks saaval Eestil läheb 21. sajandil hästi, kui leiame uusi sidusaineid riidlevateks grupikesteks atomiseeruvale ühiskonnale. Ilma enesekindluse ja lootuseta oma riigi arendamisel me hakkama ei saa.

Tellijale

Bravuurikad poliitilised rühmitused, kes ennustavad hävingut oma sparringupartneri ideedele ja nõuavad «valge keskealise mehe», lavastaja Tiit Ojasoo või hoopis «globalistide» mahakandmist, iseloomustavad järjest enam meie avalikku aruteluruumi. Uute häälekate rühmituste püüdlused võiks kirjutada arvamuste paljususe arvele, ent katsed monopoliseerida tõde ja arengutee valikut sagenevad silmanähtavalt. Arvamuste vahetus meedias hakkab meenutama turusõimu, sest poliitikud üritavad võitlevaid (mikro)identiteete oma huvides kõnetada ning julgustada.

Eesti ei oleks vast nii väärika juubelini kestnud, kui riikluse ideed ei toestaks iseseisvatest pealehakkajatest koosnevad rühmad. Ent 1870. aasta kevadel Eesti Üliõpilaste Seltsi asutama kogunenud, eesti keelt ja kombeid imetlenud meestel ja paljudel teistel tegusatel kooslustel oli üks omapära: nad kasvasid välja Eesti ühiskonnast endast, vastavalt tema vajadustele ja väljakutsetele, kandes loovat eesmärki. Neid ei imporditud tuimalt USAst ja teistest riikidest.