Tuleb siiski tõdeda, et paljudel meil on ka aastal 2018 Eestis suhteliselt kehv elu, eriti kui võrrelda seda elu teiste ELi riikidega või tänapäeva heaoluühiskondade standarditega. Sel juhul ei lohuta kedagi mõte, et isegi kõige õnnetuma eestlase elu on parem kui kunagi varem. Võrreldakse ennast siiski kaasaegsetega ja tänapäeva võimalustega, mitte esiemade ja -isade eluga. Pealegi on paljud asjad teisiti.
Näiteks kes oleks sada aastat tagasi uskunud, et 21. sajandil on hoopis rikkad inimesed kõhnad ning vaesed pigem ülekaalulised? «Sada kilo naise ilu» ja «paks laps, ilus laps» ei kõneta enam kedagi või ajab vihale. Kui 50 või 100 aastat tagasi suutis tööl käiv mees ära toita koduse abikaasa ja kolm-neli last, siis praegusajal võivad vaesuses vireleda ka pered, kus mõlemad vanemad töötavad ja lapsi on vaid üks-kaks.
Kui 1944. aastal siit põgenenud paljud keskealised eestlased suutsid võõrsil vaid lihttööd tehes endale 10-20 aastaga uue elu rajada, majad ehitada ja niipalju raha koguda, et seda pärast Eestisse jäänud sugulastele pärandada, siis tänapäeval ei suuda haritud spetsialistid endale ilma pikaaegse laenuta midagi muretseda.