E, 6.02.2023

Ruth Cain: neoliberalism kahjustab meie vaimset tervist

Ruth Cain
, Kenti ülikooli õigusteaduse vanemlektor
Ruth Cain: neoliberalism kahjustab meie vaimset tervist
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 17
Foto: Pexels / CC0 Licence

Laialt levinud arvamuse kohaselt vaimne tervis läänes aina halveneb, käies sel moel käsikäes kollektiivse heaolu allakäiguga. Mõte, et selle tajutava allakäigu taga seisavad ühiskondlikud ja majanduslikud põhjused, tundub eriti üleilmsele finantskrahhile järgnenud zombimajanduse ja rusuva kasinuse tingimustes aina veenvam, kirjutab veebiväljaandes The Conversation Kenti ülikooli õigusteaduse vanemlektor Ruth Cain. 

Kasvanud on iseäranis mure, et selle taga seisavad vähemalt osaliselt neoliberalismiga, selle lakkamata erastamise, aina süveneva ebavõrdsuse, põhilistestki riiklikest toetustest loobumise, üha kasvavate mõttetute töönõuete, libauudiste, tööpuuduse ja «paindlike» tööolude närvutava virvarriga kaasnevad tingimused ja olud. Vahest kõige kurnavamad on pealetükkivad, ent samal ajal kaugeks jäävad ajakirjanduse, riigiasutuste, reklaamide, sõprade ja tööandjate jagatavad korraldused anda endast maksimum, endale kindlaks jääda, rabada kahanevast pirukast oma kindel tükk, «sest sa oled seda väärt», isegi kui pead muudkui, päevast päeva, seda tõestama.

Meilt nõutakse, et me radikaalselt alandatud ootuste tingimustes ometi teeskleksime tööl ja vabal ajal lakkamatut entusiasmi. Neoliberaalne uuskeel õõnestab saavutuste terminoloogiat, kohustades ülistama isiklikku «silmapaistvust» ja «pühendumist», samal ajal kui tegelikud edenemisvõimalused vähenevad ja töö kaotab õieti mõtte. Minu asutuses on koristajate vormirõival kiri, mis teatab, et nad teevad oma tööd «kire, professionalismi ja uhkusega» – justkui oleks kuidagi mõistlik nõuda «kirge» miinimumpalgaga töötavalt koristajalt, kelle töökoormus on 2012. aastast alates kahekordistunud.

«Vaba valik»

Üks kolleeg andis hiljuti teada, et Bermudal õpetatakse väikelapsi halva käitumise eest andeks paluma lausega: «Ma tahan teha häid valikuid.» Kriminoloogid Steve Hall, Simon Winlow ja Craig Ancrum on selgitanud, et «valikud» muutuvad elu ja surma küsimuseks, kui sinust on ühe-kahe halva valiku järel saanud parandamatu «luuser». Meile öeldakse, et meie unelmate «valikumajanduses» hääbuvad struktuursed tõkked püüdluste, saavutuste ja rahulolu teelt.

Minu asutuses on koristajate vormirõival kiri, mis teatab, et nad teevad oma tööd «kire, professionalismi ja uhkusega» – justkui oleks kuidagi mõistlik nõuda «kirge» miinimumpalgaga töötavalt koristajalt, kelle töökoormus on 2012. aastast alates kahekordistunud.

Ent see valelik «vaba valik» on tegelikult demotiveeriv ja depolitiseeriv. Sellises maailmas on ärevus ja nartsissism (lapsemeelse ego primitiivne kaitse ülekaaluka rünnaku korral) igati loogiline reaktsioon. Kinnitust on leidnud tõsiasi, et neoliberaalne ühiskond muudab kodanikud haigeks nii füüsiliselt kui ka vaimselt, kusjuures seda tugevamini, mida ebavõrdsem on ühiskond ja mida kaitsetumad on kodanikud vabaturu «konkurentsi» ees.

Depressioon on selles kontekstis vaat et enesekaitsemeetod – väljapääs lakkamatu konkureerimise võidulootuseta rallist. Huvipakkuv on ka vaimsete häirete ja «arenguhäirete», kaasa arvatud erutus- ja hüperstimulatsiooniseisundi diagnooside arvu kasvamine viimasel ajal.

Kinnitust on leidnud tõsiasi, et neoliberaalne ühiskond muudab kodanikud haigeks nii füüsiliselt kui ka vaimselt, kusjuures seda tugevamini, mida ebavõrdsem on ühiskond ja mida kaitsetumad on kodanikud vabaturu «konkurentsi» ees.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ADHD) korral näiteks muudab inimese hüperaktiivsus ja tähelepanu hajumine ta ametlikult «häirega» või isegi puudega isikuks suisa sel määral, et arvatakse, et nad ei tule toime hüperstimuleeriva hiliskapitalistliku keskkonnaga. Teiselt poolt vastavad nad aga igas mõttes praegusele peatamata tähelepanu tõmbamise majandusvormile, milles aina tõmmataksegi inimeste tähelepanu endale ja kasutatakse neid finantsiliselt ära.

Enesejälgimine

Neoliberaliseeritud tervishoid nõuab, et iga patsient (või pigem küll «tervishoiuteenuse klient») kannaks vastutust oma seisundi või käitumise eest. Vaimset tervist mõistetakse sellisel juhul «tulemuste» jadana, sihiks mõõdetav edenemine, mida «teenuse kasutaja» peab maksimaalselt omal jõul saavutama. Pääs psühhiaatri vastuvõtule ja avalike tervishoiuteenuste (aga ka eraviisiliste või tööandja pakutud tervisekindlustuse meetodite) kasutamine nõuab mõnigi kord meeleolu või sümptomite ülestähendamist nutitelefoni või Fitbiti isejälgiva süsteemi abil. Suutmatus ennast jälgida võib isegi kaasa tuua karistavaid meetmeid, samal ajal kui tööandjad ja mõnikord ka sotsiaalkindlustusamet omandavad üha suurema õiguse töötajailt sellist käitumist nõuda.

M-tervise äppide «revolutsioon» on ühtlasi näidanud, mil moel vaimne tervis ja ärevus vaimse tervise pärast on muudetud kaubaks ja rahasse arvestatud. Ühendkuningriigis ostab riiklik tervishoiuamet NHS patsientidele jälgimisrakendusi, näiteks MoodGym. Kui nüüd patsient ennast jälgib ja mõõdab, innustatakse teda aina püüdlema «taastumise» poole sellest hoolimata, kas tema seisund pikemat perspektiivi silmas pidades paraneb või mitte. Kõnekas on seegi, et sellise taastumise kriteeriumiks on «sobivus tööks», sest väärtuslik täiskasvanu töötab ju alati.

Keskendumine valmidusele tööks selgitab osaliselt laste vaimse tervise eest hoolitsevate teenuste suhtelist nappust Ühendkuningriigis, kellele ei jagu peaaegu üldse voodikohti. Samuti olid need teenused esimeste seas, mida asuti erastama.

Hoolitsus või riskihaldus?

Neoliberaalsed riigid heidavad enda õlult tervishoiu kulud, erastades hulga teenusi ja lastes koormat kanda üksikisikutel. Muret tegevate sümptomitega inimesed jataotakse «ohtlikeks», kelle puhul kasutatakse karistavaid või autoritaarseid kinnipidamismeetodeid, ning neiks, kes peavad oma seisundiga toime tulema enda või pere ressursside varal.

1979.-1980. aastatel suleti Ühendkuningriigis paljud vaimuhaiglad, millega lõppes tuhandete «hulluks» nimetatud inimeste pikaajaline, vabanemisõiguseta paigutamine ühiskonnast eraldatud asutustesse. Et riik hoidis sel moel ühtlasi tuntavalt kokku patsiente tagasi «kogukonda» saates, tundus tegemist olevat kõigile tulusa otsusega. Kuid poolsada aastat pärast seda, kui «hoolekanne kogukonnas» kujunes krooniliselt haigete patsientide puhul normiks, pärsib tõhusat kogukondlikku hoolitsust rängalt kokku tõmmatud eelarve, personalivähesus ja kesine pühendumus. NHSi süstemaatiliselt alarahastatud psühhiaatriateenused peavad nägema ränka vaeva, et toime tulla neile pandud kohustusega pakkuda minimaalsetki hoolitsust.

Mõneti üllatavalt seisab Ühendkuningriigis vaimse tervise kriiside korral eesliinil hoopis politsei. Vanglad «ladustavad» vaimuhäireiga inimesi. Samal ajal USAs viibivad vanglate «vaimuhaiglates» enesetapjatest või muul moel vaimselt või emotsionaalselt ebastabiilsed vangid, kellele tõmmatakse üll spetsiaalne «enesetapukindel» rüü ja viiakse omaette kongi, kuhu nad mõnikord jäävad pikaks ajaks.

 Must huumor on mõistagi üks võimalus hakkama saada süsteemiga, mis surub peale «positiivsust», andes samal ajal igal võimalikul moel teada, et oled juba ette «luuser».

Igasugune hoolitsus taandub vanglakontekstis viimaks sellisele miinimumile, mis aitab vältida võimalikku kohtuprotsessi. Patsiendid, kes jätavad vanglasse jõudes enesetapja või muu vaimuhäire käes kannataja mulje, pannakse tänapäeval paljudes USA osariikides «enesetapjakostüümi», milles nad võivad ilmuda isegi kohtusaali.

Mil moel saaks üldse neile muret tekitavatele suundumustele vastu seista? Must huumor on mõistagi üks võimalus hakkama saada süsteemiga, mis surub peale «positiivsust», andes samal ajal igal võimalikul moel teada, et oled juba ette «luuser». Ent meie parim kaitsja on mis tahes laadi kollektiivsus. Psühholoog Paul Verhaeghe on ennustanud, et «üdini piirideta indiviidi» ajastu on (arvatavasti) oma piirideni jõudnud. Mis asub selle piiri taga, eriti neile, kes on juba murdunud või sattunud vangistava «hoolduse» ahistavasse haardesse, ei ole paraku nii selge.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Märksõnad
Tagasi üles