Kaur Maran

FOTO: Postimees

Tänases Postimehe lisas AK ilmuv lugu eestlaste päritolu kohta on mõneski mõttes kaua valmind kaunike. Ajakirjanikutöö tunde on siia küll palju kulunud, samuti graafikute ja muuga nokitsemise aega, kuid ennekõike pean silmas enam kui sadat aastat teadustööd, mis on meid nüüdisaegsete teadmisteni toonud.

Nagu ütleb loos eesti geneetika suurmees Richard Villems, on teaduses jõutud kohta, kus lihtsameelseid ja üheülbalisi mustreid enam müüa ei saa. Sestap on ka igati tervitatav, et EV 100 tähistamise eel on rahvusülikoolis loodud arheoloogia, geneetika ja lingvistika sidusuuringute kolleegium, mille liikmed omavahel eri teadusharude saavutusi ühitavad ja küsimusele «Kust me tulime?» vastust otsivad.

Artiklis kirjeldatava sisserännete ja kultuuride arenemise loo üksikutest etappidest on ajakirjanduses varemgi juttu olnud, kuid seekordne artikkel peaks olema esimene laiahaardeline käsitlus – niipalju kui ajakirjandus seda muidugi lubab. Saame teada, et eestlased ei tulnud siia 5000 aastat tagasi Uuralitest, nagu väitsid omal ajal arheoloogia isa Harri Moora ja president Meri, ega ka juba kohe pärast viimast jääaega Lõuna-Euroopa pelgupaikadest, nagu arvas soome keeleteadlane Kalevi Wiik.

Teadusharude koostöös sündinud süntees on keerukam kui mõned senised käsitlused, kuna hõlmab nii rahvaste rändeid, keelte ja kultuuride ülekandeid kui ka seni seletamatuid kollapseid, mille käigus maa inimtühjaks jäi. See lugu on kompleksne ega anna meile enam nii palju alust kuulutada, et oleme vanim või unikaalseim rahvas Euroopas.

Küll aga on see ehk senisest kainem, ja mis veelgi olulisem, tõeliselt põnev ja nüansirikas vaade meie rahva ürgsema ajaloo keerdkäikudele. Selgub, et nii geneetiliselt kui ka lingvistiliselt oleme samasugune mosaiik nagu ka meie loodus, mille mitmekesisuse üle uhkust tunneme.

Muidugi ei ole käsitlus eestlaste siia jõudmisest päris valmis ning siiani leidub küsimusi, millele teadlased veel vastata ei oska. Uuringud jätkuvad ja võimalik, et ka praegune käsitlus saab kunagi tulevikus märkimisväärselt korrigeeritud. Niimoodi teadus kord juba käib.

Kes eestlaste ja meie sugulasrahvaste päritolu vastu tõsist huvi tunneb, neil soovitan lugeda professor Valter Langi värsket monograafiat «Läänemeresoome tulemised», millest loo kirjutamisel hindamatut abi oli. Tänane lugu on vaid pinnapealne kokkuvõte tippteadlaste aastakümnetega kogutud teadmistest. Langi tehtud töö on aga tohutu ning väärib kõigi Eesti rahva ajaloost huvitujate tähelepanu.