Üle 100 noore klaveri- ja flöödimängija andis Pärnu kontserdimajas ja kunstide majas Eesti 100 aasta juubeli kingina meeleoluka kontserdi.

FOTO: Urmas Luik

Vanasti oli kõik selge, ohkavad sageli need, keda keeles miski häirib. Inimestel olid sünnipäevad, asutustel, riikidel jts olid aastapäevad. Ning kui inimest polnud enam elavate kirjas, tähistati tema sünniaastapäeva.

Täiuslik keel, ent keelekasutajad nõuavad vaheldust ja üks selle saavutamise viise on kujundlikkus. Millegipärast armastatakse kujunditena kasutada inimesele omaseid sõnu ehk siis nähtusi inimlikustada. Vahel võib selles näha võõrkeelte mõju, nt kui tormid tapavad inimesi (mitte inimesed ei hukku tormis) või kui loomad sünnitavad (mitte ei poegi), siis on seal aimata otsetõlget inglise keelest.

Ent kui riigil on sünnipäev, mitte aastapäev, siis see kujund näib olevat eesti keele pinnal sündinud, sest ei inglise ega vene keeles paista sel juhul sobilikku eeskuju olevat (birthday või день рождения), seal on ikka aastapäeva vasted anniversary ja годовщина. Samas meenub, et suure kodumaa sünnipäevast räägiti juba eelmisel ajastul, nii et võta kinni, kus on selle kujundi juured.

Kodumaa sünnipäev elab tänapäevalgi oma elu edasi, kui sirvida tekste internetis, ja just koolides. Ent selgelt juba väljapoole kooli on levinud riigi sünnipäeva tähistamine, mida kasutavad nii ajalehed oma pealkirjades kui ka poliitikud oma kõnede elavdamiseks. Lisaks leiab selliseid ühendeid, nagu riigikogu sünnipäev, X ministeeriumi sünnipäev, X asutuse sünnipäev, isegi valitsuse sünnipäev (silmas on peetud konkreetse koalitsioonivalitsuse moodustamise päeva) jne.

Kujundid elavdavad keelt, aga liigkasutus lörtsib seda. Kui palju on palju, küsis kunagi üks andekas noor keeleteadlane oma ettekandes ja sai sellele mitukümmend vastust, igaüks ise vaatevinklist. Nii ei ole ka võimalik öelda, millal sünnipäev kujundina sobib ja millal mitte, sest parajuse arusaamad on inimestel ilmselt erinevad. Olgu siis lihtsalt sellele tähelepanu juhitud.

Muide, kui juba sünnipäevadest juttu on, siis tasuks meeles pidada, et juubel tähendab ümmargust sünnipäeva (etümoloogiliselt algses tähenduses rangelt võttes 50 aasta möödumist). Seega, kui keegi kirjutab 100. (sajandast) juubelist, siis tähenärijale tundub, et aastaid on möödunud tuhat, kui lugeda ümmargusteks sünnipäevadeks vaid nulliga lõppevad arvud. Seevastu näiteks saja aasta juubel märgib saja aasta möödumist. Aastate lugemisel tasub olla täpne.