Päästekomitee liikmed (vasakult) Jüri Vilms, Konstantin Päts ja Konstantin Konik kunstnik Maximilian Feichter Maksolly maalil «Eesti Vabariigi väljakuulutamine 24. veebruaril 1918» Tallinna linnamuuseumis.

FOTO: Mihkel Maripuu

Tartu Ülikooli Eesti ajaloo dotsent Ago Pajur vaatab tagasi 1918. aasta veebruarikuu päevadele, mis muutsid meie maa ja rahva saatust igaveseks.

Tellijale

28. novembril 1917 langetas Maanõukogu otsuse, mis andis Eesti tuleviku määramise Eesti Asutava Kogu kätte ja kuulutas seniks ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis Maanõukogu. Õiguslikult lahutati Eesti Venemaast ja asuti teostama enesemääramist. Kuid 28. novembri otsus ei muutnud tegelikku olukorda. Reaalne võim Eestis kuulus jätkuvalt enamlastele, kes tuginesid Vene armee relvadele ning kelle selja tagas seisis suur osa elanikkonnast (Venemaa Asutava Kogu valimistel kogusid enamlased Eestis 40 protsenti häältest).

Eesti tulevik paistis sünge. Seda ohustasid nii enamlaste diktatuurivalitsus ja utoopilised sotsiaalmajanduslikud eksperimendid kui ka kodusõja puhkemise võimalus Venemaal. Samal ajal jätkus Esimene maailmasõda. Revolutsioonist laostunud Vene armee oli kaotanud igasuguse võitlusvõime. Sakslased olid juba oktoobris hõivanud Lääne-Eesti saared ning nende sissetung Eesti mandriossa näis igati tõenäoline. Saksa vägede tulekut igatses baltisaksa aadel, kes püüdis ka eestlasi veenda, et üksnes Saksa armee suudab vabastada Eesti enamlikust vägivallast.