Hardi Volmer: loovus ripub paratamatult riigi udara küljes

Hardi Volmer Foto: Mihkel Maripuu

Riigikogu istungi päevakorras oli täna kultuuripoliitika arutelu. Postimehe arvamusportaal avaldab muutmata kujul riigikogu liikme (SDE), filmirežissööri, lavastaja, teatrikunstniku ja muusiku Hardi Volmeri kõne. 

Ükskõik, millest me kultuuripoliitika puhul ka ei räägiks, kas otseti või kaude, räägime ikka riigi rahast. Sellest hirmude ja armude ekvivalendist. Paraku on see ka kultuuripoliitika tegemise põhivahend. Aga ma sooviksin lapsikult rõhutada, et jutt ei käi praegu sugugi nn angažeeritud kroonukunstist, mille vajalikkuses me ei kahtle, vaid just meie hästi üldisest, ühiskondlikust loomevõimest.

Ma nokkisin kultuuriministri ettekandest meelega välja ühe sõna ja tema erinevad liidendid, sest see sõna on kõikehõlmav ja seega kõige tähtsam mu arust. See on tegusõna – LOOVUS.

Siit ka justkui vulgaar-antropoloogiline sedastus, et peaaegu ainuke elulemistagatis – meie «modus vivendi» – mis meil on, meie tugevate sõprade kõrval, on meie endi loovus. Ühiskondlik loovus, või kui täpsem olla, siis ühiskondlik loomevõime ja selle jätkusuutlikkuse hoidmine.

Ka eesti keeles ütleme oma armsa elukeskkonna kohta LOODUS, ehk loodu, milles toimimise edukuse määrab meie iseloom ehk inimloomus ja arukus. Ka lugu, loo jutustamine käib sinna. Kõigi «loomisetüveliste» vägisõnade ja sõnaühendite kohal kõrgub kõiksuse jumalik alge ehk LOOJA. Seega, keel kui meie kõige arhailisem maailma abstraheerimise vahend, sedastab loomise kui jumaliku akti.

Loovus või loov lähenemine peab väljenduma absoluutselt kõiges. See on teadupärast ka oluline tagatis materiaalsele hüveolule – ainelisele rikkusele. Muidugi see moolok, see «homo creativus» ripub kõigi küüntega riigi udara küljes ja teda tuleb toita. Parimal juhul veel nuumatagi, sest see on üksiti ka kõige tõhusam viis, anda välisilmale märke sellest, et me olime ja oleme jätkuvalt inimtsivilisatsiooni väärikas osa, meie siinses, ühtses kultuuriruumis.

Tsiteerides ministrit: Eesti on kultuurriik, mille edukus põhineb meie inimeste loovusel. Ja eelkõige loomeinimesed vastutavad selle eest, et meie kultuur oleks ainulaadne, eristuv ja seega hästi nähtav just nüüd, üleilmsel kultuuripärandi aastal. Sääl globaalsel laadaplatsil, kui soovite.

Kuidas on siis toimunud nõndanimetatud «vaesuse ümberjagamine» loovuse toetuseks? Sõna «õitseng» kõlaks siinkohal vist pisut õõnsalt.

Eestis me ei leia valdkonda ehk eluavaldust, mis oleks ülerahastatud. Saati siis loomevalla asjad.

Siinkohal võtaksin tsiteerida ühe kuulsa ja tüütuseni korratud fraasi parafraasi ühest prantsuse filmist: «Kui ma kuulen öeldavat sõna KULTUUR, haarab mu käsi tšekiraamatu järele!»

Küsimus on – kui suure numbri me sinna suudame ja tahame kirja panna.

Meil ei ole vahendeid, et viia läbi massiivne kultuurirahastamise revolutsioon. Küll aga annab nimetet eesmärkide suunas liikuda sammukeste haaval ja seda on õnneks, võimaluste piires, ka tehtud, nagu me äsja kuulsime ja jääb üle loota, et see suundumus jätkub.

Nii näiteks võib kohe välja tuua ühe äärmiselt olulise meetme, mille lahendamist loovinimesed valulikus vaikimises ikka veel ootavad – see on vabakutseliste loojate sotsiaalsed garantiid.

Kunstnikupalk on igati kena riigipoolne kummardus, aga leevendab väheste mured ja sedagi vaid mingiks perioodiks.

Nagu ikka, jääb üle loota ja elada hääs usus. Üks mu sõber on kirjutanud laulusalmi tol ammusel, helgete lootuste ajastul:

Looja, hoia Maarjamaad

ja andesta meile me vead.

Looja, kaitse Eestimaad,

peod selleks palveks nüüd sean.