/nginx/o/2008/02/27/22230t1hd8b4.jpg)
Sõidan tihti Haapsalu ja Tallinna vahet. Tavatsen seal sõita peaaegu 90 km/h, kuid seadusekuulekana enamasti seda piiri ei ületa. Kord lugesin Haapsalust Tallinna piirini sama üheksakümnese kiirusega sõites möödasõitjad ära. Sain neid 26. Üsna mitmel korral sain möödasõitjat näha pikalt nelisada või viissada meetrit eespool sõitmas. Paistis, et juht sai möödasõidu tehtud ja siis oli ta süda rahul, kirjutab lugeja.
Ülemöödunud aastal vilksas ajakirjanduses lugu Eesti mehest, kes oli Peterburi linnas sunnitud taksot kasutama. Taksojuht oli uudishimulik mees ja nähes, et tegu ei ole venelasega, uuris eestlaselt, mis rahvusest ta on. Kui see vastas, et eestlane, oli taksojuht poolvaljult pomisenud: «Nuuu, fašist.» Eestlane olla siis rahulikult öelnud vene keeles järgmist: «Da, ja s 1933. goda tšlen Natsional-sotsialistitšeskoi rabotšei parti Germanii» («Ma olen 1933. aastast Saksamaa Natsionaal-sotsialistliku Töölispartei liige»). Selle peale olla taksojuht minuti vaikinud ja siis käratanud: «Tšuž, vam jele sorok, kak võ mogli tritsat tretim v fašistkuju partiju postupit?» («Jamajutt, te olete vaevalt neljakümnene, kuidas te saite kolmekümne kolmandal fašistlikku parteisse astuda?») Selle peale öelnud eestlane järgmist: «Da, konetšno tšuž, no võ nakonets tsutj-tsutj dumat stali.» («Jah, muidugi jamajutt, kuid teie hakkasite lõpuks sutsuke mõtlema»). Taksojuht oli sõidu lõpuni mornilt vaikinud.
Olin jõudnud oma kodusaarele, Hiiumaale, ja sõitsin Heltermaa sadamast Käina aleviku poole. Kiirus võis olla 87 või ka 89 kilomeetrit tunnis, kui üks tume ja ilmselt kallis maastur enne Käinat suure hooga me autost mööda ajas. Pärast möödasõitu ei paistnud tal enam erilist kiiret olevat. Auto keeras Käina alevikku sisse ja minulgi oli sinna toidupoodi asja. Käina toidupoe ette parkimisplatsile jõudis maastur vast viis või kuus sekundit enne mind. Paari minuti jooksul juht autost ei väljunudki. Lõpuks avanes auto uks, välja astus vast viiekümnendates aastates mees ja sammus aeglaselt kaupluse uksest sisse. Ei olnud tal kusagile kiiret.
Jäin mõttesse. Mistõttu sel mehel oli eessõitvast autost vaja mööda ajada, kui mingit kiiret ei olnud? Ja siis meenuski mulle Peterburi taksojuhi lugu, kes esialgu isegi «sutsuke» ei mõelnud.
Ametliku statistikaga, kui palju õnnetusi juhtub möödasõitudel ja palju mujal, ma kursis ei ole. Aga seda tean küll, et liiklusõnnetused, mis juhtuvad ebaõnnestunud möödasõitudest on eriti rasked – purustatud autod, invaliidid või laibad. Seda traagikat tuleks iga hinna eest vältida.
Kord lugesin Haapsalust Tallinna piirini sama üheksakümnese kiirusega sõites möödasõitjad ära. Sain neid 26.
Tuttav psühholoog seletas põhjendamatut möödasõitu varjatud alaväärsuskompleksiga, mis sünnilt on pärit sovetiajast. Umbes nii, et üks ori või alandatu tahtis teisele orjale või alandatule kohta kätte näidata. Või eputada oma parema ja kallima tööriistaga ja nii oma väärtust tõsta. Vahest on aga paljudel asi hoopis frustratsioonis, mis lahtiseletatult tähendab seda, et roolikeerajal tekib mingi seletamatu pingeseisund, kui tuleb kellegi järel sama kiirusega sõita? Nagu ei saaks seda, mida kangesti ja emotsionaalselt tahad. Autojuhte on erinevaid ja erinevad on ka motiivid möödasõiduks. Kui aga «sutsuke» mõelda, siis enamikul möödasõitudel pole mingit ratsionaalset mõtet.
Sõidan tihti Haapsalu ja Tallinna vahet. Tavatsen seal sõita peaaegu 90 km/h, kuid seadusekuulekana enamasti seda piiri ei ületa. Kord lugesin Haapsalust Tallinna piirini sama üheksakümnese kiirusega sõites möödasõitjad ära. Sain neid 26. Üsna mitmel korral sain möödasõitjat näha pikalt nelisada või viissada meetrit eespool sõitmas. Paistis, et juht sai möödasõidu tehtud ja siis oli ta süda rahul.
Oli ka neid, kes silmist kadusid ja arvatavalt said nad Tallinna piiril maksimaalseks edumaaks neli või viis kilomeetrit. Kui ikka üldse said, sest tihti jäid nad järgmise «aeglase autojuhi» taha kinni. Kui aga arvutame ajalist võitu, mida möödasõitudega ja pisut kiirema käiguga loodetakse, selgub, et ägeda võidu asemel on tulemus nullilähedane. Ajaline edu võidetud viiekilomeetrilise distantsi puhul ja kiirusel 90 km/tunnis on ainult 3,3 minutit! Kas möödasõitja kolme minuti pärast pingutaski? Mida ta selle kolme minutiga peale hakkab?
Mitu korda on olnud juhus sõita Soomes Helsingi ja Turu linna vahet. Sealsel kiirteel läheb sõit libedalt, sest samasuunalisi radu on kaks ja vastastsuunaline vöönd on eraldatud. Kui keegi omal sõidurajal möödub, pole tegemist tavalise möödasõiduga. Mitmel korral olen Helsingist Turuni sõites kasutanud aga vanemat maanteed, kus analoogselt Haapsalu-Tallinna maanteele on enamasti kaks sõidurada ja kiirus 70, 80, 90 km/h ning mõnes üksikus kohas 100 km/h. Viimati lugesin sellel ca 160-kilomeetrilisel teel kaks meie autost möödasõitu. Liiklus on seal muidugi väiksem kui Haapsalu ja Tallinna vahel, kuid teekond tunduvalt pikem. Mõelgem: kaks möödasõitu ning 26?
Äkki tasuks sutsuke mõelda, mida me tegelikult mõtlematute möödasõitudega saavutame.
Totter on ka olukord Eestis linnaliikluse möödasõitudega. On autojuhte, kes sõeluvad ühelt rajalt teisele ja kasutavad möödasõiduks kõikvõimalikke keelatud võtteid. Kuid paljud sellised «kiirustajad» jäävad samas punase fooritule või muude takistuste taha pidama. Edumaa on vaid viis või kümme meetrit. Need, kes suudavad napi rohelisega või ka punasega üle ristmiku lipsata ja edumaad kasvatada, saavad linnasõidu lõpuks ütleme poolekilomeetrise edumaa.
Kui arvutada linnaliikluse 50-kilomeetrise kiiruslimiidiga võrdub distantsivõit 500 meetrit ajavõiduga samal kiirusel sõites 36 sekundiga! Et foorid ja pöörded võtavad keskmist kiirust maha, siis «võidetud» aeg loomulikult pikeneb. Kui eeldada, et keskmine kiirus on kõigest 25 km/h, saame 36 sekundi asemel ikkagi ainult ühe või poolteist minutit. Kui asi pole just lahkuvale lennukile või laevale jõudmises, siis võib jälle mõelda, mida nende mõne minutiga saaks peale hakata?
Äkki tasuks sutsuke mõelda, mida me tegelikult mõtlematute möödasõitudega saavutame.