Õpetaja Margit Timakov emana küll pooldaks laste kodusõppimise keeldu, kuid juubeldavad vanemad arvestagu ühe «agaga»

Koolitund Liivalaia Gümnaasiumis. Foto: Toomas Huik

Emana pole mul midagi selle vastu (ma isegi pooldaksin), kui mu lapsed ei peaks teinekord südaööni järgmiseks päevaks koolitükke tegema. Õpetajana mõtlen samas õpitu kinnistamisele, kordamise olulisusele, sõna sekka ütlemiseks iseseisvale ettevalmistuse tähtsusele ja küsin: miks ometi tahetakse kodutööd kaotada, kirjutab Tallinna Ühisgümnaasiumi inglise keele õpetaja ja Eesti Õpetajate Liidu juhatuse esimees Margit Timakov.

Haridusteemalised debatid on ühiskonnas ülimalt teretulnud, kuna puudutavad peaaegu igaühte ja meil on tegelikult päris paljud asjad veel selgeks rääkimata. Samas teeb  muidugi valvsaks kooli ja õppimisega seotud teemapüstitus – kaotame kodutööd! –, mille taustal võib lausa kuulda juubeldamas vähemalt poole lastevanemate ja õpilaste ühendkoore. Kas aga sama positiivset vastukaja leiaks näiteks ka sisuline üleskutse võtta suurem vastutus õppimise (ja õpetamise) eest?

Emana pole mul midagi selle vastu (ma isegi pooldaksin), kui mu lapsed ei peaks teinekord südaööni järgmiseks päevaks koolitükke tegema, kuna «sattus selline päev!». Tunniplaanid, õpikoormuse ebaühtlane jaotumine, perekondlikud tähtpäevad ja ettevõtmised ning paljud muud kohustused-võimalused-olukorrad mõjutavad iga õpilast ja perekonda nii, et igaüks on kindlasti kordki elus küsinud: milleks veel kodutöö pärast kaheksatunnist pikka koolipäeva? Kas inimeseks olemiseks ja kujunemiseks ka aega arvestatakse-jäetakse? Kas nädala sees on lubatud ka teatris käia, vanavanemaid külastada, vabal valikul raamatut lugeda?

Kas keegi arvestab sellega, et õpilased on erinevad: üks haarab lennult juba tunnis seda, mida õppima alles hakatakse; teine peab enda jaoks teema rahulikult lahti mõtestama, uuesti läbi lugema, mõne joonise kõrvale kritseldama.

Õpetajana mõtlen samas õpitu kinnistamisele, kordamise olulisusele, sõna sekka ütlemiseks iseseisvale ettevalmistuse tähtsusele ja küsin: miks ometi tahetakse kodutööd kaotada? 

Kas keegi arvestab sellega, et õpilased on erinevad: üks haarab lennult juba tunnis seda, mida õppima alles hakatakse; teine peab enda jaoks teema rahulikult lahti mõtestama, uuesti läbi lugema, mõne joonise kõrvale kritseldama; kolmas paneb tunnis tähele, saab teooriast aru, aga kui on veidi teise nurga alt ülesanne, jääb teiste tempoga kaasa liikumisel hätta.

Kas tahame tänastelt ja homsetelt lastelt võtta ära pingutusega saavutatud tulemuse rõõmu ja pakkuda neile vaid kiireid ja mugavaid lahendusi? Seda ei tohi teha, sest pingutus viib sihile ja elus sihitult ekslevad (tuleviku)noored ei saa kindlasti haridussüsteemi õilsam eesmärk olla.

Vähem aega, vähem ülesandeid?

Kui jälgida tänapäeva ühiskonna ootusi ja vajadusi, siis vajalike isikuomaduste kujundamine eeldab tööd ka väljaspool kooli. Kui kodutööde eesmärk on toetada individuaalsest eripärast lähtuvat süvenemist, aja planeerimist ning tööoskuse kujunemist, siis millega seda asendada?

Ühelt poolt on ju arusaadav, et kodutöödega liialdades kaob õpitu omandamiseks vajalik hingetõmbepaus, mis mõjutab kindlasti ka koolirõõmu ja lapse (vaimset) tervist; samas on tööharjumuse kujundamine, enesejuhtimine ning probleemilahendusoskus vajalikud pädevused, mille kujunemine-arenemine toetust vajavad. Seega on oluline eristada kodutööde mahu tasakaalustamist ja sisu tähendusrikkamaks muutmist täieliku kaotamise ja riikliku keelustamise soovist.

Kui kodus ei tohi enam õppida – väga võõrastav (ja isegi hirmutav) on sellist riiklikku poliitilist korraldust muidugi ette kujutada, siis tuleb õppida rohkem koolis ja see muudab koolipäeva veelgi intensiivsemaks. 

Kui aega ülesannete täitmiseks on vähem, peab ka ülesandeid vähem olema ehk siis tõstatub õppematerjalide ja õppekavade teema.

Kui kodus ei tohi enam õppida – väga võõrastav (ja isegi hirmutav) on sellist riiklikku poliitilist korraldust muidugi ette kujutada, siis tuleb õppida rohkem koolis ja see muudab koolipäeva veelgi intensiivsemaks. Kui koolipäev on intensiivsem, on vaja võimaldada rohkem liikumist, rohkem vaheldusrikkust, rohkem iga õpilase valikuid ja vastutust, seda kõike toetavat mugavamat keskkonda.

Selleks omakorda on lisaks täiendavale riiklikule rahastusele vaja kooli kui arenevat organisatsiooni, mis eeldab visiooniga võimekaid juhte ning professionaalseid pühendunud õpetajaid. See omakorda eeldab motivatsioonipakette ja toetusmehhanisme. See jälle omakorda eeldab sisulist ja süsteemset strateegilist ja mitte niivõrd poliitilist juhtimist nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil. See eeldab arutelusid haridusmaastikul ja mitte ainult meedias. Selleks on vaja koostööd, tõendusmaterjale, ühist eesmärki, sisulist arutelu, tervikpildi tajumist ning terviklahenduste pakkumise julgust ja oskust.

Seniks soovitus haridusministrile: ​veidi rohkem põhjalikke arutelusid ja sisulist koostööd haridusmaastiku ekspertidega tuleb kindlasti kasuks!