Eva Piirimäe

FOTO: Sander Hiire

Peaaegu samal ajal kui Eesti ning meie lähemad ja kaugemad naabrid tähistavad oma iseseisvumise sajandat aastapäeva, on Lääne-Euroopas puhuma hakanud uued enesemääramise tuuled. Samas on Eestis olnud tunda tõsist kimbatust, kuidas neisse suhtuda.

Tellijale

Kõnekaimad on selles osas erimeelsused Kataloonia küsimuses. Mõjukam suund on lähtunud tänapäeva rahvusvahelise õiguse põhiseisukohtadest ning seejuures rõhutanud Eesti ja Kataloonia olukordade erinevust, meenutades, et tänase Eesti iseseisvuse aluseks on riikluse restitutsioon, mitte ranges mõttes enesemääramine. Seevastu teine leer näeb asja sootuks vastupidi: piisava solidaarsuse puudumine katalaanidega näitavat omaenda alusväärtuste – rahvaste enesemääramise õiguse – omakasupüüdlikku mahasalgamist. Tõepoolest, riiki oli võimalik taastada tänu sellele, et see oli kunagi rajatud.

Kuidas on aga enesemääramise idee viimase saja aasta jooksul arenenud? Otseliini 1918. aastast tänapäeva ei lähe, sestap tuleb selle arengu tõlgendamisel toimetada tasa ja targu. Et mõista läbitud teekonda, peab küsima, kes, milleks ja millises kontekstis seda ideed on kasutanud.