Andrei Kuzitškin: russofoobid ja estofoobid – kes nad sellised on?

Kolumnist Andrei Kuzitškin. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eestis on russofoobiast kirjutatud tuhandeid artikleid ja tehtud sadu telesaateid. Nii Venemaa kui ka Eesti venekeelsele ajakirjandusele on see üks peamisi poliitiliste spekulatsioonide õhutamise küttematerjale. Kõigil, kes kuulevad esimest korda, et ma asusin elama Eestisse, tekib kohe küsimus: «Aga kuidas seal venelastesse suhtutakse?», kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin. 

Kohalike Eesti meediaekspertide abiga on Venemaa propagandistid suutnud venekeelses avalikus meediaruumis luua ettekujutuse Eestist kui etnokraatlikust riigist, kus russofoobia moodustab kogu sise- ja välispoliitika selgroo. Aga kui tahta leida Eestist tõelisi russofoobe, siis tuleb päris korralikult pingutada.

Klassikalises tähenduses on russofoob isik, kes põhimõtteliselt ja järjekindlalt seisab vastu venelaste viibimisele Eestis, võtab vastu rahvuslikul alusel venelaste õigusi piiravaid seadusi, keelustab vene keele kui rahvastevahelise suhtlemise keele.

Ent kõigile on teada, et diskrimineerimine rahvuslikul alusel on Euroopa Liidus, kuhu kuulub ka Eesti, kategooriliselt keelatud. Mis puudutab aga vene keele kasutamist Eestis, siis sellest liberaalsemat režiimi venelaste kultuuriidentiteedi peamise vahendi säilitamiseks ei ole Soomes, Lätis ega Leedus. Nii on ka omal ajal Eestis sündinud auhind «Aasta russofoob» vaikselt välja surnud, sest selle loojad ei ole kuidagi suutnud leida kedagi, kes süstemaatiliselt piiraks vene keele kasutamist.

Saak oli nigel ning pusklev härg nimega Russofoob heitis hinge, sest teda ei olnud lihtsalt millegagi toita. Seepärast jagataksegi russofoobi tiitlit Eestis järgemööda kõigile, kes vaid ette juhtub: nimetasid venelasi «vantideks» ja Venemaad agressorriigiks, järelikult oled russofoob; koostasid aruande Nõukogude okupatsiooni tekitatud kahjust – russofoob; saatsid Putini persse – lausa topeltrussofoob!

Nii on ka omal ajal Eestis sündinud auhind «Aasta russofoob» vaikselt välja surnud, sest selle loojad ei ole kuidagi suutnud leida kedagi, kes süstemaatiliselt piiraks vene keele kasutamist.

Sõjaajaloolane Igor Kopõtin näiteks ütles möödunud aastal pärast kohalike omavalitsuste valimisi, et Keskerakond võlgneb võidu Tallinnas vähese haridusega venekeelsele massile, kes vaevleb pimedate hirmude küüsis. Sellega pälvis härra Kopõtin kohe au kanda tiitlit «russofoob». Vaatleja Ahto Lobjakas toetas seda seisukohta ning ka tema tunnistati aega viitmata russofoobiks.

Kollektiivsed russofoobid

Kremli propagandistide arvates kuuluvad kollektiivsete russofoobide hulka Eestis Reformierakond, IRL ja EKRE. Reformierakond sai russofoobiks Pronksiöö ja ettepaneku tõttu hakata õpetama vene lasteaedades eesti keelt. IRL sattus venelaste üheks peamiseks vihaaluseks pärast seda, kui erakonda kuuluv justiitsminister Urmas Reinsalu teatas vajadusest asuda remontima Maarjamäe nõukogude aja mälestusmärki. Konservatiividest perekond Helme kuulub aga juba ammu russofoobide hulka püüdluste tõttu piirata vene keele kasutust riigiasutuste veebilehekülgedel.

Aga kui russofoobidest Eestis kuuleme nii öösel kui ka päeval, siis estofoobide teema hoitakse hoolikalt avalikkuse eest varjul. Ma saan sellest täiesti aru: Eesti poliitiline kultuur üritab jätta päevakorrast välja kõik küsimused, mis võiksid ohustada riigi poliitilist stabiilsust. Aga kui ka probleeme ei näe, ei tähenda see veel, et neid ei ole olemas. Võib muidugi jaanalinnu kombel pea liiva alla peita. Kuid siis võib ilma jääda teistest kehaosadest, antud juhul kaotada kogu Eesti riikluse.

Sisuliselt on kõik, kes elavad Eestis, aga põhimõtteliselt keelduvad ära õppimast eesti keelt, tõsiselt estofoobia käes kannatavad isikud. Neil on aga ka teisi tunnuseid. Estofoobide seast leiab eredaid avaliku elu tegelasi. Näiteks ajakirjaniku Dmitri Klenski, kes oma artiklites ja esinemistes muudkui tõestab, et Nõukogude okupatsioon Eestis on müüt, 1949. aasta küüditamine pelgalt 22 000 Eesti talupoja ajutine ümberasustamine riigi ühest piirkonnast teise, keeldumine koostööst Venemaaga aga puhas sigadus. Kõige selle juures on Dmitri Klenski oodatud külaline raadiokanalis Raadio 4, kus ta möödunud aastal esines kolm korda saates «Osobõi vzgljad» («Vaatenurk») – ja juba selgi aastal on ajakirjanik jõudnud eetris kõnelda russofoobide mõjuvõimust Eestis.

Teine ajakirjanik, Vitali Belobrovtsev, ei ole hinnangutes nii sirgjooneline, aga kui eemaldada tema tekstist sogane propagandavaht ja pingutatud huumoriga segatud mürgiterad, jääb järele üleolev ja põlastav suhtumine Eesti riiki ja eesti keelde. Vitali Belobrovtsevi meelest tehakse Eestis hästi ainult seda, mida teeb Keskerakond. Kõik teised erakonnad ainult rikuvad elu ja takistavad Keskerakonna tegevust. Selge see, et kui su oma poeg on teinud Keskerakonnas edukat karjääri, siis on see erakond igati hea. Kui lapsuke oleks sotsiaaldemokraat, ei hoiaks Vitali Belobrovtsev vaka all kriitikat Keskerakonna aadressil.

Poliitiline konjunkturism on juba kord üks peen ja kasulik asi. Aga ega oma olemust naljalt ei varja. Mind ei üllatanud põrmugi, et Vitali Belobrovtsev nimetas oma viimases väljaastumises toona veel noorukese koolipoisi Sergei Metlevi kirja Venemaa saadikule «lapsetembuks». Kohe oli selge: ajakirjanik ei soovi kuidagi tunnustada seda kooliõpilase sammu, kes nagunii sattus oma kirja järel venekeelse ajakirjanduse üldise marutule alla. Möödunud on üheksa aastat, aga viha Sergei Metlevi vastu ei ole kuhugi haihtunud.

Sergei Metlev, Dmitri Klenski Сергей Метлев, Димитрий Кленский Foto: Pm

Estofoobia poole kipuvad kalduma needki Eesti ettevõtjad, kes astuvad välja sõbralike suhete taastamise eest Venemaaga. Siin tekib ju küsimus: kellega te õigupoolest tahate sõbrustada, Venemaaga või Vladimir Putiniga? Või ei ole teile teada, et Venemaa Riigiduuma esimees Vjatšeslav Volodin on selgelt paika pannud riikliku paradigma: «Venemaa – see on Putin, Putin aga – see on Venemaa!» Või te ei adu, millega lõppes Eestile ja eesti rahvale katse sõbrustada 1939. aastal NSV Liidu ja Jossif Staliniga? Kokkulepe saatanaga ei too kunagi midagi head.

Kuid Eesti peamise estofoobi kohale võib kahtlemata pretendeerida Keskerakond, kes tuli 2017. aasta sügisel välja tõelise estofoobse poliitilise reklaamiga.

Tolles videos väljendab rühm Keskerakonna kandidaate kurbust ja muret. Ette astuvad Eduard Toman («Vene kultuurikeskus ...»), Maksim Volkov («Vene koolid …»), Aleksandr Tšaplõgin («Linna venekeelsed ajalehed ja televisioon …»), Mihhail Korb («Vene lasteaiad …») ja lõpetuseks Yana Toom («Aga kõik see ainult kuni 15. oktoobrini»). Mihhail Kõlvart: «Toetage meeskonda, kes ehitab, mitte ei lammuta!» Niisiis kõiki teisi valimiskampaanias osalenuid esitleti kui selle vene maailma hävitajaid, mis on Tallinnas loodud Keskerakonna ponnistustega. Samal ajal on Tallinnas olemas munitsipaalasutus Vene Kultuurikeskus, mille 2018. aasta eelarve on peaaegu miljon eurot. Aga Eesti Kultuurikeskust miskipärast ei ole …

Vene teatri kavas on Anton Tšehhovi «Kirsiaed». Aga seda mängitakse ainult kaks korda kuus ja saal tuleb vaevu pooltäis. Eesti Draamateatris samal ajal läheb Anton Tšehhovi «Ivanov» aina täissaalile. Mängitakse seda kaks korda nädalas ja veebruariks enam ühtegi piletit ei ole. Nüüd küsimus: kes populariseerib vene kultuuri paremini, Vene teater või Eesti Draamateater?

Vahetevahel kujuneb russofoobia ja estofoobia vahel välja imetabaseid liite. Nii oli näiteks Vene teatri eesotsas viimased kolm aastat kunstiline juht Igor Lõssov. Ehkki teater asub Eesti pealinnas Tallinnas, ei ole selle teatri repertuaaris olnud ega ole midagi eestilikku. Lahkumise järel andis Igor Lõssov intervjuus ühele kohalikule väljaandele teada, et teatri direktori Tõnu Lensmendi arvates olla «hea venelane – surnud venelane või Kuzitškin». Väliselt justkui tõelise estofoobi ja sajaprotsendise vene patrioodi avaldus. Samal ajal ei püsi Vene teatris pikalt kavas isegi mitte vene klassika.

Näiteks praegu on kavas Anton Tšehhovi «Kirsiaed». Aga seda mängitakse ainult kaks korda kuus ja saal tuleb vaevu pooltäis. Ka vene inimesed on Lõssovi lavastustes sisutühjad unistajad, pigilinnud, lihtsalt alla käinud isikud. Eesti Draamateatris samal ajal läheb Anton Tšehhovi «Ivanov» aina täissaalile. Mängitakse seda kaks korda nädalas ja veebruariks enam ühtegi piletit ei ole. Nüüd küsimus: kes populariseerib vene kultuuri paremini, Vene teater või Eesti Draamateater?

Venemaa ei pea võrduma Putiniga

Oht peitub selles, et Eesti venekeelsele kogukonnale sunnitakse vägisi peale stereotüüpi: vene patrioot on ainult see, kes ei armasta eestlasi ja Eestit kui iseseisvat riiki. Russofoobial ja estofoobial ei ole õigupoolest rahvust: see on mõistuse seisund ning hariduse ja üldise kultuuritaseme näitaja. Minu silmis on estofoob isik, kes peab Eestit alaväärtuslikuks riigiks ja eestlasi kahjulikuks rahvuseks, unistab Nõukogude korra taastamisest ja usub, et «Putin on meie president!»

Teen Eesti parlamendisaadikutele ettepaneku välja töötada ja vastu võtta seadused, mis tunnistaksid Nõukogude okupatsiooni ning 1941. ja 1949. aasta küüditamised kuriteoks ning keelaksid Eesti riiki sisenemast neil, kes eitavad Eesti okupeerimist ja küüditamist ning väidavad, et Eesti astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu. 

Mina olen tõeline Venemaa patrioot, aga mulle ei võrdu Venemaa Putiniga, vaid seisab temast palju, väga palju kõrgemal. Ma sündisin ja kasvasin üles Venemaal ning armastan ääretult oma väikest kodumaad, Tomskit ja Siberit. Selle kõrval austan ma sügavalt eestlasi ja Eestit ning olen siiralt tänulik töö ja peavarju eest, mille ma sain siin, sel jahedavõitu maal, kus elavad soojade kätega tagasihoidlikud inimesed.

Et hoida seda maad ohtude eest, teen Eesti parlamendisaadikutele ettepaneku välja töötada ja vastu võtta seadused, mis tunnistaksid Nõukogude okupatsiooni ning 1941. ja 1949. aasta küüditamised kuriteoks ning keelaksid Eesti riiki sisenemast neil, kes eitavad Eesti okupeerimist ja küüditamist ning väidavad, et Eesti astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu. 

Ma arvan sedagi, et on kätte jõudnud aeg tunnistada Teise maailmasõja veteraniks kõik, kes osalesid sõjategevuses Eesti pinnal aastail 1939–1957, kaasa arvatud rahvusliku vastupanuliikumise esindajad. Ei saa lubada, et pseudoteadlased ja libaeksperdid pööravad pea peale Eesti ajaloo ja mõnitavad totalitaarse režiimi kuritegude ohvreid. Austust oma maa vastu saab inimestes kasvatada ainult siis, kui see maa ka ise ennast austab.